Ekstreemne tripp

Tulge minuga kaasa ohtlikule, ekstreemsele tripile seven/elevenisse!

Teekond täis ohtlikke, metsikuid loomi ning tapvat palavust ilma joogiveeta! Kas ma jään ellu?

Vaata ja saad teada!

Ei tegelikult see video on väga...video. 

Kas mu host õde pole mitte armas! :)

PS: Pocky on mu armastus siin Tais. Ma ei ole kindel kas ma suudan Eestis ilma selleta ellu jääda. 

Kerge update

Ma olen kuidagi kole aktiivseks muutunud siin blogis. Ei tea kas see on hea või halb, aga siin ma jälle olen! 

Oli haige siin vahepeal! Jipikajee. Pole mitte midagi mõnusamat, kui olla sellises mõnusalt palavas kliimas palavikus. 

Kõik sai alguse koolis. Ma lihtsalt kohe tundsin, et ma pean koju minema. Aga ma ei tundnud end haigena või midagi. Lippasin siis oma advisori juurde, tegin kutsikasilmad pähe ning palusin, et ta mind sellest püha väravast ometigi välja laseks. Vot seekord see nii kergelt mul läbi ei läinud. Lõpuks siis ütlesin et ma tunnen end halvasti. Katsus siis mu laupa ja hüüatas appikene, sa oled nii kuum! Mõtlesin, et jess, palavus vahel ka tuleb mulle kasuks. Eskorditi mind siis jälle värava juurde, seekord siiski tehti väike kõne mu host emale, et öelda ma olen haige.

Jõudsin siis koju ja õhtul plaksti olingi haige. Halleluuja, koolist vabad päevad! :D

Ei tegelikult see polnud mingi lust ja lillepidu. Kolmandal päeval, vaatamata minu protestidele, veeti mind haiglasse. Mind lihtsalt jätkuvalt üllatavad Tai ravimisasutused. 

Kogu see protsess oli umbes selline:

1) Registratuur, umbes 4 minutit. Kaks neist läksid mu nime kirjutamise peale ning mu sünniaasta nende aastatesse muutmisele.

2) Ootamine, 10 minutit.

3) Kaalumine, vererõhk, kraadimine, 3 minutit, samal ajal arstitädi mängis oma telefoniga ning andis mulle korraldusi kiires Tai keeles. Mul jäi üle vaid "jah ma saan totaalselt aru mida sa räägid" nägu pähe teha.

4) Ootamine, 5 minutit.

5) Arsti vastuvõtt, 3 minutit. Kaks neist kirjutas ta midagi paberi peale, 3 sekundit vaatas mulle kurku, 20 sekundit rääkis õega, kobi nüüd välja.

6) 20 minutit ootamist.

7) Maksmine ja rohud. 

Oh kuidas ma armastan Tais arsti juures käia. Pluss on loomulikult see, et asi läks kiirelt. 

Niiiing, eile, 10 jaanuar oli mu host õe sünnipäev, ta sai 14 aastaseks! :) Käisime selle puhul kuskil "restoranis" söömas. Toit ei olnud just kuigi maitsev. Vähemalt kohalikel oli kohutavalt põnev mind jälgida ja mul neid vastu jälgida. 

Mina, ema, õde, isa (kellega esimest korda pildi peal)

Tädid ja tort

Infoks veel seda, et järgmine esmaspäev plaanivad valitsusevastased protestijad niiöelda Bangkoki sulgeda ehk siis peateed ära blokeerida. Jälle mingi möll läks lahti. Telekast näitab ikka päris koledaid asju siin vahel. Ohjah. Mulle tähendab see kahte vaba päeva koolist. :)

Endiselt lund teile soovides,

Johanna

Elas kord üks Tai laul...

Kallis Tai laul,

Sa oled väga rütmikas ja lõbus ning kindlasti on Sul ka mingi sügavam tähendus, millest mina kahjuks aru ei saa, aga kas äkki saaks nii, et ma ei pea Sind enam mitte kunagi kuulama? Need kaks miljonit korda, mis ma Sind, kallis laul, olen kuulnud siin Tais, on olnud vaieldamatult unustamatud aga enough is enough.
Ma mõistan, et Sa meeldid Tai inimestele, aga peale seda, kui mu armas naaber kuulas Sind repeat'i peal tervelt kaks päeva järjest, mul tekkis kerge vastumeelsus. Ning kõik need korrad, mil ma olen Sind kuulnud raadiost, öistel pidudel minu maja ligidal, kui ma üritan magada ja kõikidel üritustel - sa ei ole enam teretulnud nendele.  

Suure armastusega,
Johanna

"But anyhow, you say I'm not going to die here?"

A few pictures I feel like sharing with you...and a few updates. 

Also, how the f word is it already 2014. I refuse to accept that. 

6/10

6 / 1 0 months. 

And after 6 months I finally managed to send some postcards to Estonia! And some letters. Written in August. Hehe. Better late than never, right? 

Since I'm already here, and for some reason automatically writing in pasaa angrit (English), I might as well write about my Christmas and New Years Eve. Just kidding. /bricked/

25 dec - 1 jan I spent with my ting tong friend Ninnettra (Ninnu) : 

Som o (tõlkes Pomelo)!!!

We went to Future Park (shopping mall, not some amusement park!!), Chatuchak (very full of tourists) market and, well, post office. It was fun!! 

But I really have to go back to Chatuchak market because I managed to buy nothing. 5 million stalls, and I found nothing. Okay, one "sos im leaving with nothing if i dont buy that" bracelet, so basically nothing. Not that I have to buy something all the time but...still!! Oh, and you're asking how did I manage to stay in Bangkok for 6 months and never visit that place until now? No idea. 

Random picture time: 

_________________________________________________________________________

Still not friends with my host dog...but we're slowly getting there

Aka what just happened

Somebody cut my fingers off, I beg you

That gorgeous horse! No, seriously, brush your hair.

My current obsession: https://www.youtube.com/watch?v=JoKd98AslF4

Everything is great, Christmas is over, Christmas never happened, pardon me, weather is showing some mercy on me and I still haven't been kidnapped by a taxi driver! *throws confetti*
Not thrilled about going to school tho. I know it's no news, but I just can't help repeating it. Already prepared myself with a book to read.

I think it's safe to say that this is the most pointless blog post I have ever posted.

Yes, let's leave it like this, perfecto!

ps: I decided to pick a first sentence I saw from a book as a title since I was incapable of coming up with something. I think it fits tho.

Imelik koht see Tai

Ma algul mõtlesin et teen nendest asjadest video, aga otsustasin siiski kirjutada sest et kes see neid videosid ikka viitsib vaadata eksole! :D

Igastahes, siin on list asjadest mis mulle Taisse tulles imelikud/harjumatud tundusid aga mis on siin täiesti normaalsed asjad ning millega ma olen juba enamvähem ära harjunud. 

1) Tervitamine - Ma arvan et see on üks asi, millega ma siiamaani jändan ja teen seda kuni aasta lõpuni. Nagu te võibolla teate, siis taikad tervitades teevad sellist asja nagu wai. Ehk siis panevad käed enda ette kokku ja natuke kummardavad. No lihtsalt ei tahtnud mulle see komme külge jääda. Eestis ju ei lähe kedagi tervitama käed koos ja kummardades. Ühesõnaga jah, host ema mulle pidevalt tuletab meelde kui kellegagi kohtume, et thai greeting THAI GREETING! Seda sõpradele ja väikestele lastele ei pea tegema, rohkem endast vanematele. 

2) Ladyboys - Ma ei tea...on vaja seda seletada isegi? :D Millegipärast enne taisse tulekut ma ei uskunud et nad nagu igal pool on. Ma arvasin et see on lihtsalt liialdus et Tai (eriti Bangkok) on neid täis. Aga noh...ilmselgelt ei olnud. Kõige eredamalt on mulle meelde jäänud see päev, kui ma käisin oma host ema koolis tema tunde vaatamas, ta on tai tantsu õpetaja ning tal oli seal ka üks ülikooli õpilane, kes teda aitas. Vaatasin, et wow nii nii ilus tüdruk. Nii graatsiline ja nii ilus naeratus ja pikad juuksed. Tuli ta siis mulle lähedale, vaatasin et kuidagi jube mehelikud käed ning selline kiht puudrit näos...ma ei siiski ei kahtlustanud midagi. Läksime siis host emaga minema ja ma ütlesin talle, et see tüdruk oli nii ilus. Host ema vastus: "Haha no female :)))" Plaksti, iga tüdruk keda ma nägin tol päeval oli minu jaoks mees. Ja nüüd kui näen tänaval ilusat pikka "naist" siis ma tean et umbes 90% juhtudest see pole naine.   

3) Riisi hullus - Nagu me kõik teame, aasia inimesed armastavad riisi. Tai on maailamas riisisööjate edetabelis esikümnes. Ma arvan, et esimesel kahel kuul siin ma sain täieliku riisimürgituse ning vandusin endale, et ma ei söö enam iialgi riisi. Aga siin ma nüüd siis olen, riisist täielikult sõltuvuses. Muide, taikad mitte ei ütle lihtsalt, et nad on näljased, vaid et nad on näljased riisi järgi, ehk siis hiu khao, hiu tähendab näljane, khao tähendab riis. Aga jah, aurutatud jasmiiniriis on lihtsalt parim asi siin maamuna peal! :)

4) Tähestik - las ma natuke toksin suvalt oma klaviatuuri: หกาด้หก่ด้หรสไพไเด่หไรพัำไพรนำรนมแทอผปแใ. Ilusalt täiesti arusaamatu sotaputa eksole. Esimese laksuga siia taisse tulles mõtlesin et jumal küll mis asi see veel on, miks keegi sellise asja välja mõtles, ei iial õpi ma seda ära või saa sellest aru. Ehh, eks ma ei saagi täielikult veel, aga vähemalt see on nagu...mingis mõttes arusaadav mulle nüüd. Enam ei näe ma enda ees hunnikut tähenduseta sodipudi, vaid tähti! 

5) Tai muusika - muusikastiil mis mulle vist mitte kunagi peale ei lähe, tegelt ka. :D Ma isegi ei oska seda seletada. See pole halb, aga ma lihtsalt vahel hoian naeru nii tagasi kui raadiost mingi tai laul tuleb. Kuulake ja vaadake seda näiteks:  http://www.youtube.com/watch?v=SXXK4P2Ogs0 . Oh jah :D Võibolla rikkus kõik ära see üks ja ainuke tai film mida ma käisin kinos vaatamas, kus lauldi ja...jah. Seda tunnet on raske seletada mis mul tolle filmi vaatamise ajal oli. :D Kordan, see pole halb muusika, lihtsalt naljakas minu jaoks. :D

...Jätkub...

All I Want For Christmas Is... happiness

This blog post is going to be in English....just because I feel like it. Expressing my feelings in Estonian is lately, for some weird reason, very difficult for me. So I apologize for all the grammar errors you might find. And sorry, all my Estonian friends, who can't speak English. :)

                                                                                                   

So, it's the holiday season! Time to be happy and be with your families and eat a lot. And of course receive and give gifts and so on... Well, to be honest, I'm not feeling it AT ALL. First of all, where is the snow? Where is the freezing cold weather? Where is my winter coat? Where are all the Christmas decorations??? I have to admit that I miss the cold weather and snow so so so much right now. In Estonia, probably, I would complain about it to no end, but here in Thailand... I'd give my soul for a cold breeze. For a bucket of snow. For my cats. Ah...my cats. *tries hard not to cry at this point*. No, not really. I'm trying my hardest to stay positive and not think about home or my family or...well...my cats. To be honest, without the "Christmas feel" it's not all that difficult. 

I've been here for...*quick counting* almost 6 months. Well, in 12 days it will be 6 months. And when I think about it, it just sounds crazy to me. And it just occurred to me that my "6 month anniversary" will be on the "Christmas day". So I can celebrate both in my head...hmm. Anyways, my point is that I only have 4 months left, give or take a day or two. That is actually not that much. I remember that in the beginning of November I was thinking "oh no, 4 more months of school" and voila, 2 months (well, to me December is over) have already passed. How did that happen, I have literally no idea. So I can only imagine how fast these 4 months will go by. And after 4 months, my exchange year will be over and I will leave Thailand, I hope, without regrets. Also, I know it may seem to people who read my blog or watched my videos that I don't like school. And yeah, it's true, I don't really enjoy it. And it's ENTIRELY my fault. I literally can't blame anybody but myself. And I haven't quite figured it out how to change it. Well, hopefully these last 2 months will bring more joy into my schooldays.

Right now I just feel like I don't want to be in Thailand anymore. I feel like I've had enough. I feel tired. These 6 months have not been, by any means, easy for me. These 6 months have changed me and my views on life a lot. I have stared to appreciate what I have. My family, friends, home, cats... And I appreciate the fact that I have the opportunity to spend 10 months in Thailand. So, today I just punched some sense into my brain. Or..I don't know how to write it in English. In other words, I sat down and made some promises to myself (kind of like New Year's resolutions I suppose) and thought hard about my attitude on all this...stuff. Well, it was kind of hard, because today I found out that one other girl from Estonia, who goes to an international school here in Bangkok, went back to Estonia for holidays...I might have been a teeny tiny bit jealous. Anyways, I managed to only think of a one promise: Don't be a stupid little brat, you idiot (followed by a few swear words). And I realized that I actually want to be in Thailand. Makes sense? Nope. Yeah, so that's that! 

I have no idea where I am going with this post but I guess what I'm tying to say is...nothing.

Wow bravo well done Johanna! Here's a huge cup of what are you doing. 

Actually I was inspired by one other exchange student's blog post and like she had a point! And it gave me some stuff to think about. It made me realize that these 4 months will go by fast and I should appreciate and enjoy each and every one of them as best as I could. And I should be, well, happy! :) And that's what I'm going to be, just happy! Because there is no point in being sad when you live in Thailand, the land of great people and great food. (not happy about about all the weight I have gained tho...damn you good food!)

I just want to wish everyone happy holidays! Appreciate everything good you have in your life! :)

Here's some nightmare material:

Video numero 2!

Ehk siis eelmise video niiöelda teine osa! 

Natuke toredam, kõvasti päikselisem! :)

Teemadeks koolivorm, tai keel, tai õpilased ning kas ma soovitaksin Taid vahetusmaaks! :)

Elagu laisad inimesed kes kirjutamise asemel teevad video! Hurraa! 

Küsimusi, teemasid, MIDAIGANES saatke KUHUIGANES ning ma teen uue video, kui huvi on! :) Süües jälle ära paar kilo šhoksi, et väga piinlik ei oleks... ;)

ps. Ma tahaks NII KOHUTAVALT öelda et need on loomulikud lokid, aga no ei ole! Aga kui arvasite et on, siis ärge laske mul teid ümber veenda!

Kes lõpuni vaatab saab ühe armsa hello kitty joonlaua!!! Feigi ja odava!! Hea diil? Jep?

1

2

3

..............

LÄKS!

ps nr 2: vaadates youtube'ist , näeb mu võrratut nägu suuremalt!

Videokesekene

Oleme ausad? Oleme.

Väike update mu elust siinpool maakera.

Midagi põnevat võib olla näiteks see, et ma vahetasin oma klassi. Võinoh, õigemini mu advisor soovitas/sundis mind. Käisin enne M5 (11. klass), nüüd M4. Mis on tegelikult hea asi, sest et nüüd võibolla ei saagi need 3 järele jäänud koolikuud nii kohutavalt...ehh...piinarikkad olema. Sest et kui aus olla, siis mu vana klass polnud just kõige sõbralikum. Ma isegi natuke imestan et kuidas ma nendega lausa 5 kuud koos suutsin olla. Aga see selleks, nüüd olen paremas klassis.

Kuna mulle just jõudis kohale, et mitte kõigil pole facebooki, siis ma sokutan siia paar pilti oma sünnipäevast.

Käe ümber host ema kingitus

Endiselt pole õppinud silmi lahti hoidma

Mina, Panwat ja see armas plastiknuga

Mina tädi vanaema

Entusiastlik

Vahepeal sai ka pulmas käidud...kelle pulmad need olid, see jääb minu jaoks igaveseks müsteeriumiks...väga uhke pulm oli igastahes ja pruut isegi valas paar pisarat. Kohutavalt igav, aga vähemalt sai head toitu, isegi haiuime supi sai ära proovitud. Viisakuse mõttes ma oma telefoni kaamerat sinna suppi toppima ei hakanud kuigi tahtmine oli suur.

Abielupaar perega??

Kõik inimesed nägid välja nagu printsessid ja printsid. Oleks vist pidanud midagi oma juustega tegema...
_________________________________________________________________________

Võibolla juba olete kursis selle teemaga, aga praegu toimuvad Bangkokis hullud protestid/rahutused praeguse valitsuse/peaministri vastu. Need protestid algasid vist 1 november kui ma õigesti mäletan ning kestavad siiamaani. Ma ei oska midagi väga selle teema kohta kirjutada, aga nii kaua kui mul kool kinni on nende tõttu, ei hakka ma nurisema...ei tegelikult see suhteliselt jube. Eriti kui nüüd viimastel nädalatel on asi vägivaldseks kiskunud (lõhutakse asju, kakeldakse, politsei kasutab relvi, jne...) ning paar inimest isegi surma saanud. Minu peamine soov on see et jätke lennujaam sellest asjast välja palun aitäh ma ei soovi siia igaveseks jääda! :D (seda lauset lugedes ignoreerime fakti, et Suvarnabhumi lennujaam ei ole ainuke lennujaam Tais eksole)
Protestid jäeti üheks päevaks pooleli, Kuninga sünnipäeva puhul (5.dets.). Samal päeval tähistatakse ka isadepäeva. Kuningas sai 86. aastaseks. Kuulsin ka tema kõnet raadiost....nagu ma aru sain siis see kõne oli Tai inimestele väga tähtis, sest et kuningas pole kaua aega end näidanud ega kõnet pidanud. Selle päeva puhul kandsid väga paljud inimesed kollaseid särke. Kellel polnud kollast särki? Johannal loomulikult.
_________________________________________________________________________

Kuna selle postituse pealkiri on...selline nagu ta on siis peab siia midagi deep'i ka kirja panema.
Võib vist julgelt väita, et ma olen väsinud sellest riigist, koolis, perest...kogu sellest kammajaast. Lihtsalt vahel on selline tunne et pakiks kohvri ja astuks majast välja ning seaks sammud lennujaama poole. Nagu ei saagi enam aru kas asi on minus või tai inimestes...midagi igastahes ei klapi. Ja see midagi võiks end kokku võtta.
Ning viimasel ajal on mind tai inimeste feiklikkus nii nii närvi suutnud ajada, et see on lihtsalt sõnuseletamatu. Naeratustemaa tõepoolest, aga kui siirad need naeratused küll on... Võõral maal natuke kauem olles saab tõesti kultuuri tegelikult tundma õpitud. Selline "naerata, ükskõik milline olukord parasjagu on" mõtlemisviis kõlab väga mõistlikult, aga kui lihtsalt koguaeg enne õhtusööki jumalteabkellega jälle tuletatakse meelde, et naerata, isegi kui see onu/tädi/kesiganes sulle midagi halba ütleb ning peale söömingut saan kurja pilgu ning ignoreerimst, kuna ma ei naeratanud piisavalt palju nende jaoks, hakkab selline mõtlemisviis ajudele lihtsalt käima.
Ei tea kas tasub üldse kooliteemat puudutada...mis seal ikka siis.
Mäletate ehk seda English campi, mis toimus 1-4 detsember, ning kuhu mina ja Sara pidime ka kaasa minema. Käisime umbes kuu aega enne küsimas, et kas me saame minna. Vastus oli kindel ja, ei mingit probleemi ja maksma ka ei pea, nagu ka kõik teised õpilased. Tore! Nädal aega enne laagrit läksime küsima, vastus endiselt jah. Jee, veelgi toredam! Aga nüüd minge minema, mul kiire!! Okei, ju siis saame kellaajad ja muud sellised teada hiljem? Läksime umbes 4 päeva enne laagrit uuesti küsima, et kas me siis ikka saame minna. Vastus oli äärmiselt meeldiv: "Ei, sest et te olete farangid ning et teie nimed ei ole valitsuse registris kirjas, mul nüüd kiire, minge välja!" Ahsoo... Eks anname andeks või midagi sellist.

Hmm...mida veel.
Aastavahetuse ning jõulud (25 dets. - 04 jaan. vist...) veedan ma asendusperes, endise YFU-kaga kes oli Eestis vahetusõpilane. See saab tore olema. Mu enda host pere läheb vanaisale jälle külla ning ma otsustasin et ma ei lähe. Vot nii. :D Põhjus on tegelikult natuke sügavam, aga ma ei tea kas seda sobib siia kirjutada...

Seda ka et Lõuna Koreasse minek jääb minu jaoks ära (arvatavasti) (*nutab palju*)

Ärge Eestis ära külmuge eksole! ;)

PS: On tegelikult rohkem toredaid kui halbu asju Tai kohta öelda, aga nendest järgmises postituses. No worries.

5/10

Pole siia kaua aega midagi....mõistliku kirjutanud ja nüüd on aeg seda teha, pannes poppi esimesest tunnist mis isegi pole tund! Aga rohkem ma täna poppi ei pane, ausõna! :D

Läheb hästi, tuju on normaalne, harjunud juba kõvasti rohkem ära selle eluga siin ning isegi hakanud ummikuid armastama.
Kool on selline...magedavõitu. Ma pigem ei passiks siin, aga sama koolis passimine aitab ajal natuke kiiremini mööduda. Ma mitte ei oota vahetusaasta lõppu, vaid kooli lõppu. 3 pagana kuud veel seda kooli. Te kindlasti mõtlete, et miks see kool siis nii jube on? Esiteks on siin igav. Ma isegi oska seletada seda igavust. Aga lihtsalt passida 9 tundi ja siis peale seda veel 2-3 tundi raamatukogus...no hakkab ikka igav küll. Eriti kui mu tunniplaan koosneb täielikult keemiabiofüüsikamatemaatikajakõikmuuteadus. Pole elusees klassis nii unine olud! :D No ja kuna meil pole tundide vahel vahetunde siis ei ole seda vahetunni lõbu ka. Ainult lõunasöögi ajal on mingigi....mitteigavus. Ehh. :D

Okei, midagi toredat ka!
Siin vahepeal oli Loy Krathong festival, tõlkes umbes nagu "Hõljuv kroon". Toimub see siis Tai kalendri järgi kaheteistkümnendal kuul, meile 17. novembril, täiskuu ajal (kuu oli hirmuäratavalt suur). Ehk siis sellel õhtul topivad taikad lootuslilli vette koos küünaldega ja ühe sendiga (mille panin lootuslille sisse...), tänades sellega veejumalat ning pannes see asi hõljuma vette, saadavad ära kurja ja viha endast. Või midagi sellist... Ma sain ka oma lillekese koos küünlaga vette toppida.

Meie lilleksed

Me kyll ei olnud Bangkokis sellel ajal, vaid umbes 500-700 km eemal põhjas, vanaisa "garden home-is" aka maalala järve ääres, mäe otsas, metsa sees, kus oli paar hütti ning kus tuli ööbida telkidega ning ei mingit levi ega midagi sellist. Väga...värskendav. Enne seda sõitsime läbi Nakhon Ratchasimast, kus elab host ema õde.

Käisime ka kuskil varemetes (Prasat Phnom Rung), mäe otsas jällegi. Auto vaevu vaevu vedas meid sinna.

Picture time: Varemetes

Õhtul väike tseremoonia munkade, riisiloopimise (loopimise point oli selles et kui keegi karjatab riisiga pihta saades, siis selles inimeses on palju kurja või midagi sellist...keegi ei karjunud...kahjuks või õnneks) ja paelade sidumisega ümber käe, Loy Krathongi puhul. Paelad pidid tooma head õnne ning tervist ja mida kõike veel. Umbes tund aega palvetamist ja pool tundi riisiloopimist ja sidumist. Põnev oli:

Host vanaisa (valge särgiga)

Toimus ka väike paraad/pidustus järgmisel päeval, kus jällegi palvetati munkadega ning jagati vaestele riideid, mänguasju ja igast muid asju.

Mind ei ole just väga keeruline leida

_________________________________________________________________________
Aga jah, kui midagi vähegi põnevat peaks juhtuma vahepeal, siis ma ikka üritan kirjutadam, aga lähitulevikus pole midagi põnevat tulemas niiet peate leppima teadmatusega minu elust siin. Võinoh...tegelt mitte. Käin koolis - that's it. (uskuge või mitte aga ma otsisin vähemalt viis minutit sellelt kooliarvuti klaviatuurilt ülakoma...lõpuks pidin ikka googlest copy paste tegema...ohjah :D)
Seda ka et ma olen siin olenud juba 5 kuud...suhteliselt imelik. 5 kuud veel jäänud, 3 nendest koolikuud. Tai keelega on endiselt täbarad lood, aga vaikselt edeneb :P

Aga olge tublid, ärge Eestis väga ära külmuge, mul siin hommikul oli ka päris jahe täna, 24 kraadi lausa. :P

Tsaukitsau!