Kuna ma ei tea kust alustada ning kuidas seda kõike siia kirja panna siis ma lihtsalt alustan...algusest.
Ühesõnaga oli meil juba YFU aastalõpu laager.
Jah, A A S T A L Õ P U L A A G E R!!
See tähendab seda, et vahetusaasta saab läbi. Mul on Tais alles jäänud
13 päeva.
Seda ka veel, et mul pole elevandilaagrist väga palju pilte ning nt sellist pilti kus ma elevandi seljas olen, kuna enamuse ajast ei olnud mul võimalik telefoni kaasa võtta ning YFU tegi pilte, aga millal ma need pildid saan, seda ei tea keegi.
Aga ma siis nüüd kirjutan laagrist.
15 märts
Tegelikult ma ei alusta päriselt 15 märtsist, vaid räägin enne ära selle, mis juhtus 14 märts kui ma pidin YFU kontorisse reisima oma Nakhon Nayoki perest.
Esiteks ei öelnud mulle headaega või midagi sellist mitte keegi sellest perest, hommikul kui pidin kaubiku peale minema, nägin ma ainult host onu kes mu siis ka kaubiku peatusesse viis ja ei kedagi teist.
See selleks. Jõudsin siis Bangkokki, ühe BTS peatuse juures helistas mulle YFU, ütlesin et olen seal ja seal ning öeldi et okei, kui jõuad Bangkokis
Victory Monument'i juurde, on seal YFU persoon mind ootamas ja üles korjamas. Pean ka mainima seda, et mul oli suht suur kott ning ka suur kast, 10 kg
maprange (ühed ploomitaolised puuviljad) mis mulle Nahkon Nayokis piirkonnaesinaja poolt kaasa sokutati. Läksin siis maha seal kus minema pidin, umbes kell 12, helistasin YFU-sse ning öeldi mulle, et "keegi ei tule mulle järgi ning et miks ma nii vara kohal olen, oota nüüd seal ja ma helistan tagasi". Ootasin siis seal 30 minutit oma maprangi kastiga ja suure kotiga, vähemalt taikatel oli jõle põnev mind uurida. Helistati mulle siis ja öeldi, et keegi ei tule mulle järgi ning et ma pean võtma takso YFU kontorisse.
Umbes 5 minutit peale seda kõnet ma lihtsalt jõllitasin oma kasti ja kotti ning mõtlesin et kuidas ma nendega tee äärde taksot püüdma küll minna saan. Ma pidin vist väga abitu ja kurb välja nägema, kuna mulle tuli ligi üks tai tüüp ning küsis kas mul oleks abi vaja. Tarisime koos minu kodinad tee äärde ning püüdsime takso ning ta nii lahkelt aitas mul taksojuhile seletada kuhu mul minna on vaja. Jipikajee, Johanna jäi ellu!
Ma nüüd hüppan viieteistkümnenda märtsi peale.
15. märtsi hommikul pidid kõik YFU vahetusõpilased kohtuma Hua-Lamphong rongijaamas Bangkokis et sealt sõita Lampangi. Sõit kestis umbes 10 tundi ning oli hämmastaval kombel üsnagi mugav ning valutu.
Lampangi jõudes pressiti meid kõiki kahte kohalikku taksomoodi asja ning sõidutati algul restorani (kus oli äärmiselt aeglane teenindus) ning peale seda sõidutati meid
Thai Elephant Conservation Center'i (TECC) ööbimismajadesse ning....läksime magama! :-)
 |
| Ainuke pilt mis ma rongis tegin |
16. märts
TECC on selline koht, kus hoitakse, treenitakse, ravitakse ning üleüldiselt hoolitsetakse elevantide eest. Tais on see esimene ja vist ka ainuke selline koht. Seal hoitakse ka kuninga elevante, mis loomulikult on neile suur au.
Igastahes, peale hommikusööki saime omale sellised tumesinised püksid ning särgi aka mahout (elevandi
treenija, kes on ühe elevandiga alates elevandi kolmandast aastast kuni (elevandi) surmani, mahout veedab kuus 26 päeva elevandiga ning 5 oma perega) vormiriietuse. Ma ei suuda lihtsalt kirjeldada kui head me
farang'id selles uniformis välja nägime (tugev sarkasm)
 |
| Mina mahout kostüümis. |
Mainin et see kepp mu käes ei ole jalutuskepp ega niisama stiili pärast vaid selle andsin ma söögiks elevandile.
Peale selle vapustava kostüümi selga ajamist tulid
mahout'id meile hommikusöögipaiga ette järgi...elevantide seljas. Ehk siis igaüks pidi paaris minema kellegagi ühe elevandi selga. Ma ei saa just öelda, et ma keksides kätt tõstsin ning hüüdsin "mina mina, mina esimesena!". Ausalt öeldes oli see suhtkoht hirmus ning elevandi selga ronimine, nagu "puhta" elevandi, nii et selle peal ei ole mingeid istmeid, köisi, kette, midagianes, ei olnud just väga kerge ning käte värisemine ei aidanud kaasa kah. Aga lõpuks ma end selle müraka selga ajasin ning siis tõusis elevant püsti...Ma vist parem ei ütle mitu korda mul oli selline tunne, et jah, nüüd ma kukun alla ja saan surma. Kõndisime elevantide seljas kohta nimega
mahout training school (mahoutide treenimislaager), kus meile anti väike loeng (loengu pidaja nimi oli Mango) elevantide kohta ning mida võib ja mida ei või teha, näiteks ei tohiks elevandi selja taga seista ning teda sabast tõmmata, samuti pole soovitatav elevanti ehmatada, kuna elevandid ehmuvad kergesti ning loengu pidaja viskas ka kerge nalja.
"Miks elevandid ei söö liha?"
...
"Sest et nad ei oska kokata!"
Ma muigasin :D
 |
| Laagri plats |
Peale loengut pidi igaüks tõmbama loosi, et millise elevandi saad ja siis vaatama, kes on su paariline, kellel vedas (või siis mitte) sai üksi omale ühe elevandi. Minu ja saksa tüdruku Elisa elevandiks sai olema Pang Yom, 64 aastane, vanim kõigi seast kui ma ei eksi, ning mahoutid ütlesid, et tema on
kun mae (ema). Enamusel meist olid emased elevandid, kuna nad on rahulikumad ning algajatele rohkem sobivamad.
Saime ka väikese kaardi käskudega, mis teoreetiliselt pidid elevanti midagi tegema panema, näiteks karjudes
map long elevandile, peaks ta end kõhuli ajama, karjudes
non long heidab end pikali ning sõna
pai, mida kuulis kõige rohkem, pidi elevandi liikuma ajama. Nagu arvata võis, läksid enamuse ajast kõik need korraldused elevandil ühest kõrvast sisse ning teisest välja, vähemalt need mida meie karjusime.
Alguses pidime lihtsalt oma elevantidega ja elevandi mahoutidega tutvust tegema, käsklusi harjutama, üksi selga ronima ning julgemad pidid ka elevandi pea pealt liugu laskma, jms. Võin uhkusega öelda, et peale pisikest (loe:suurt) kõhklust ma selle liu laskmise ka ära tegin! :D
Järgmisena kõndisime elevantidega nende söömiskohta ning peale seda käisime vees neid pesemas. Vannitamine on selline, et kõnnime elevandi seljas olles lihtsalt kuhugi veekogusse sisse ning ongi kõik. Aga see oli väga väga lahe. Kõige lahedam oli see, kui mina ja mu mahout olime elevantsiga vees ning vandu lihtsalt ei läinud välja veest. Jonnis. Tuututas oma londiga ja tegi hülgehääli ja lihtsalt keeldus välja minemast vähemalt 15 minutit. Ma arvan et mulle tekkisid kõhulihased kogu sellest naerust.
Teine seik vannitamise ajal oli see, kui mu mahout mingil teadmatul põhjusel ütles ootamatult elevandile vees
non long, mis siis tähendab et elevant peab end küllili viskama ning ma lendasin vette. Issand kui palju nalja see talle tegi :D Eriti see, kui ma vees elevandi selga tagasi ei saanud.
Aga siin siis paar pilti mu elevandist.
 |
| Mahout |
 |
| Ja kerge selfie.... |
17 märts
Järgmisel päeval elevandilaagris läksime elevantide seljas dzunglimatkale, mis oli mingil imelikul kombel äärmiselt ebamugav ja palav. Ma ei tea kas ma istusin kuidagi valesti elevandi seljas või ma ei tea mis, aga päeva lõpuks olid mu jalad täis valusaid ärritunud punne ning mul oli koguaeg selline tunne et ma iga hetk kukun maha.
Igastahes, me kõndisime elevantide seljas kuskile laagriplatsile "dzunglis" ning sõime seal. Oli ka võimalus minna vaatama koske. Öeldi, et kui veab siis seal on vett aga kui ei vea siis ei ole. Kõndisime siis, mis tundus võtvat terve igaviku, üles ja alla "libedatest" küngastest ning ma vist pole kunagi varem rohkem palavusest minestada tahtnud.
Ma arvan, et te teate juba mida ma ütlen.
Jah, selles koses polnud vett.
Kõige lahedam oli see, kui me tagasi kõndisime, viidi meid umbes 50x lühemat ja valutumat teed mööda. Aga mulle meeldis see "mets", see oli nii ilus. Nii hele ja rahulik.
Peale seda matka anti meile aega puhata ja oodata kuni kõige palavam aeg on möödas. See tähendas seda et me ootasime kuni läks palavamast veel palavamaks. Aga see oli mõnus. Vaadata elevante võpsikus rahulikult loodust närimas ning kõrvadega laperdamas ning rääkida juttu.
 |
| šveitsi tüdruk Lilian ja mina |
18 märts
Elevandilaagri viimasel päeval olid mu kannikad, jalalihased ja käelihased valusad. Tunne mida ma pole kaua aega kogenud.
Külastasime TECCi elevandihaiglat, kus nad ravivad ja hoolitsevad elevantide eest. Enamus elevandid Tais, kes saavad viga või on haiged, viiakse sinna.
 |
| Näiteks see vandu astus oma tagajalaga maamiini peale ning toimetati sinna haiglasse. |
Elevandilaagri lõppedes saime omale kõik sellised toredad sertifikaadid, mis oli neist väga kena, kuna reaalselt keegi meist eriline elevandimaster laagri lõpuks ei olnud. Pidime ka hüvasti jätma oma vandude ja mahoutidega, mis oli natuke kurb.
Peaaegu unustasin ära, et käisime ka elevandikakapaberi "varbrikus", kus siis tehakse paberit elevandi kakast! :D Ka mina tegin ühe paberi lehekese.
Algul pidi selle ämbri sees sellise pehme junnipalli vedelaks mudima:
Valama sinna ruutu ning laiali ajama, mis polnud pooltki nii rõve kui see kõlab
Ja siis eeeeeettevaatlikult selle asja üles tõstma, peale 30 sekundit ootamist kuni see kollane asi settis põhja
 |
| Junnipaber kuivamas |
 |
| Ma loodan, et keegi ei söö seda lugedes |
 |
| Paber kuivamas |
PS: selle postituse kokku panemine võttis mul piinlikult kaua aega, järgmine postitus saab olema Chiang Mai'st ja Krabi'st, kus meie laager jätkus. Loodetavasti saan ma need üles riputatud enne seda kui ma juba Eestisse pean lendama. :D
