Läheb hästi, tuju on normaalne, harjunud juba kõvasti rohkem ära selle eluga siin ning isegi hakanud ummikuid armastama.
Kool on selline...magedavõitu. Ma pigem ei passiks siin, aga sama koolis passimine aitab ajal natuke kiiremini mööduda. Ma mitte ei oota vahetusaasta lõppu, vaid kooli lõppu. 3 pagana kuud veel seda kooli. Te kindlasti mõtlete, et miks see kool siis nii jube on? Esiteks on siin igav. Ma isegi oska seletada seda igavust. Aga lihtsalt passida 9 tundi ja siis peale seda veel 2-3 tundi raamatukogus...no hakkab ikka igav küll. Eriti kui mu tunniplaan koosneb täielikult keemiabiofüüsikamatemaatikajakõikmuuteadus. Pole elusees klassis nii unine olud! :D No ja kuna meil pole tundide vahel vahetunde siis ei ole seda vahetunni lõbu ka. Ainult lõunasöögi ajal on mingigi....mitteigavus. Ehh. :D
Okei, midagi toredat ka!
Siin vahepeal oli Loy Krathong festival, tõlkes umbes nagu "Hõljuv kroon". Toimub see siis Tai kalendri järgi kaheteistkümnendal kuul, meile 17. novembril, täiskuu ajal (kuu oli hirmuäratavalt suur). Ehk siis sellel õhtul topivad taikad lootuslilli vette koos küünaldega ja ühe sendiga (mille panin lootuslille sisse...), tänades sellega veejumalat ning pannes see asi hõljuma vette, saadavad ära kurja ja viha endast. Või midagi sellist... Ma sain ka oma lillekese koos küünlaga vette toppida.
 |
| Meie lilleksed |
Me kyll ei olnud Bangkokis sellel ajal, vaid umbes 500-700 km eemal põhjas, vanaisa "garden home-is" aka maalala järve ääres, mäe otsas, metsa sees, kus oli paar hütti ning kus tuli ööbida telkidega ning ei mingit levi ega midagi sellist. Väga...värskendav. Enne seda sõitsime läbi Nakhon Ratchasimast, kus elab host ema õde.
Käisime ka kuskil varemetes (Prasat Phnom Rung), mäe otsas jällegi. Auto vaevu vaevu vedas meid sinna.
Picture time: Varemetes
Õhtul väike tseremoonia munkade, riisiloopimise (loopimise point oli selles et kui keegi karjatab riisiga pihta saades, siis selles inimeses on palju kurja või midagi sellist...keegi ei karjunud...kahjuks või õnneks) ja paelade sidumisega ümber käe, Loy Krathongi puhul. Paelad pidid tooma head õnne ning tervist ja mida kõike veel. Umbes tund aega palvetamist ja pool tundi riisiloopimist ja sidumist. Põnev oli:
 |
| Host vanaisa (valge särgiga) |
 |
| Mind ei ole just väga keeruline leida |
_________________________________________________________________________
Aga jah, kui midagi vähegi põnevat peaks juhtuma vahepeal, siis ma ikka üritan kirjutadam, aga lähitulevikus pole midagi põnevat tulemas niiet peate leppima teadmatusega minu elust siin. Võinoh...tegelt mitte. Käin koolis - that's it. (uskuge või mitte aga ma otsisin vähemalt viis minutit sellelt kooliarvuti klaviatuurilt ülakoma...lõpuks pidin ikka googlest copy paste tegema...ohjah :D)
Seda ka et ma olen siin olenud juba 5 kuud...suhteliselt imelik. 5 kuud veel jäänud, 3 nendest koolikuud. Tai keelega on endiselt täbarad lood, aga vaikselt edeneb :P
Aga olge tublid, ärge Eestis väga ära külmuge, mul siin hommikul oli ka päris jahe täna, 24 kraadi lausa. :P
Tsaukitsau!
