Täna on siis möödas üks kuu sellest kui ma siia Taisse lendasin.
Ausalt öeldes see, et ma siia praegu kirjutan on mulle endalegi ootamatu...aga ma ei tea, tahaks nagu paar asja kirja panna ja nö "hinge pealt ära saada"? Pole ammu kellegagi väga nagu "deep talk'i" teinud if you know what I mean...Aga ma arvan et kui ma kõik oma peas kinni hoian ning ketran neid asju üle miljon korda, siis ma ei tea mis juhtub. Niiet ma siis räägin oma arvutiga. Kõlab kohutavalt masendavalt. Ja ma ütlen juba ette, et pole vaja muretseda mitte ühegi asja üle mis ma siia kirjutan, sest et need on vaid mu hetke tunded. :)
Esiteks ma mainin ära, et tänane "jee üks kuu möödas" päev on olnud mu siinoleku kõige igavaim päev. Ja samas ka kõige rahulikum ja mingismõttes relaxed. Ehk siis ma olen terve päev üksi kodus olnud ja arvutis passinud ja youtube'ist videosid vaadanud. Ja söönud. Kui mul muidu pole Tais eriti isu ja hoian end megalt tagasi siis täna on see päev kus sisse läheb kõik ilma pikema mõtlemiseta mis on KOHUTAV, kõik need snäkid siin on lihtsalt nii head ja soolased ja maitsekad ja ebatervislikud ning pole mingit lootustki lõpetada enne kui pakk on tühi. Ja ma ei tea. Lihtsalt hea on olla üle pika aja üksi.
Mõnesmõttes olen ma endas veidikene pettunud, ma ei saa sinna midagi parata. Ma ei tea kuidas seda seletada aga lihtsalt vahel ma käitun nii lollilt ja idiootselt et ma õhtul magama minnes tahaks nutta enda üle. Mul on lihtsalt kohutav komme eitada kõike või nagu...kui keegi näiteks küsib minult et kas mul on kõht tühi ma lihtsalt automaatselt ütlen et ei ole. Isegi kui mul on. See lihtsalt aah ajab mind ennast nii närvi ja ma olen suht kindel et mu pere ka. Ja üleüldse ma teen paljusid asju nii lollilt. Mis on vist normaalne uues ja tundmatus keskkonnas...aga siiski. Vahel on küll lihtsalt selline tunne, et ma olen mingi jõle dissapointment oma perele ja pole see inimene keda nad ootasid.
Räägin vahelduseks oma nahaarsti juures käigust.
Ühesõnaga käisime siis lõpuks emaga nahaarsti juures suures dermatoloogia haiglas mis nägi välja nagu...haigla. Ma ei tea küll mida muud ma ootasin aga ma ei oodanud et see nii haigla välja näeb. Sinna minekuks pidin ma tõusma kell pool 6 hommikul ning kolmveerand sõitsime välja (peale riietevahetust muidugi sest et õlapaeltega särk ei olnud sobilik sinnaminekuks...). Jõudsime siis lõpuks sinna, õues sajas vihma, polnud väga palav õnneks ning issand jumal kui palju rahvast. Kell 7 hommikul. Kes läheks vabatahtlikult nii vara kuhugi haiglasse!?!? Peale minu loomulikult...Igastahes mega mega imelik oli seal olla kõigi nende taikate keskel. Täitsime mingi ankeedi, ootasime 30 minta, mõõdeti mul vererõhku ja siis läksime sööma. Peale seda läksime tagasi ning ootasime....3 tundi. et rääkida 4 minutit arstiga. :-) Milline rõõm see küll oli! Telefon sai ka peale ühte tundi tühjaks. Positiivne oli see, et arstitädi rääkis inglise keelt aga ma pean ausalt ütlema, et kasu temast polnud. Vähemalt minu arust. Midagi tarka ma teada ei saanud, kirjutas mulle välja reaalse hunniku asju mida kõike ma peaks omale näkku toppima ja sisse võtma. Sinna kuulusid siis mingid tabletid, mida ma peaks võtma kaks tükki päevas - mis on nende kõrvalmõjud võivad olla, seda googeldasin hiljem. Arst ei öelnud sõnagi nende kohta. Ma suht kahevahel et kas peaksin neid võtma või mitte. Siis olid veel kaks mingit kreemi ja geeli, mis tundusid üpris ohutud...? Hunnikus olid veel niisutaja, seep ja päikesekreem. Kõik need olid toredates roosades topsides millel polnud ühtegi silti peal. Ma ei saa sinna midagi teha et ma ei usalda mingeid silditud potsikuid mille pealt ma ei saa midagi lugeda koostisosade kohta või et nagu what are you?? Päikesekreemi ma igastahes mitte mingi hinna eest omale näkku ei pane, sest et selle tekstuur on ee ma ei teagi kuidas seda kirjeldada. Selline kuiv ja tükiline ja hallikas ja üleüldse kahtlane...Tänan ei.
Kogu see korraldus seal oli lihtsalt koomiline ja väsitav. Põhimõtteliselt saad ühest putkast mingi paberi millega lähed järgmisesse putkasse kust saad natuke suurema paberi ja siis järgmisesse kust saad kotitäie ravimeid ja siis edasi järgmisesse kus maksad raha. Kokku läks mul see nali maksma tiba alla 1000 bahti ehk siis ~25v euri. Pool sellest oli arsti visiidi tasu ja siis pool need roosad potsikud ja kahtlased tabletid ning geelid. Ära saime sealt kell 12. Tagasi kuhugi teisse kliinikusse kutsuti ming 9. august, niiet loodetavasti läheb seal paremini? Ei hakka midagi lootma muidugi.
_________________________________________________________________________
See 1 kuu siin Tais on olnud lihtsalt mega segane, huvitav, uskumatu ja erinev ning mulle just meenus, et enne peredesse tulekut aastaalguse seminaril me pidime tegema endale kirjad et millised on meie ootused esimeseks kuuks ja kuidas arenenud oleme ühe kuuga...Ma vist panin sinna kirja midagi sellist et "mul on paar sõpra ning oskan võibolla natuke tai keelt". Sõprade koha pealt on üpris hästi läinud aga tai keel....eh. Mul on lihtsalt selline tunne et ma saan olema üks nendest vahetusõpilastest kes aasta pärast oskab öelda vaid "tere", "aitäh" ning et "mul pole kõht tühi." Koolis räägiti mulle, et mingi aasta oli neil üks tüdruk Soomest vahetusaastal ning ta ei õppinud aastaga tai keelt üldsegi selgeks, selle eest Itaalia poiss olevat rääkinud täiesti vabalt. Get it? Ma olen eestlane ja mu klassikaaslane on itaallane. Haha.
Okei okei, ma arvan et nii hull see ka pole. Kõigest kuu on alles möödas. Kuigi tundub küll, et alles nädalake või paar on siin oldud.
Ma poleks iial uskunud, et ma seda ütlen, aga ma mingis mõttes igatsen Eestit. Aga ainult mingis mõttes! Kõige rohkem ma vist igatsen õue/linna/kuhuiganes minekut nii nagu ma ise tahan. Või et nagu ma saan uksest välja ja nt metsa minna. Suurlinnas elamise rõõmud. Siin ma ei saa hetkel isegi ust lahti teha, sest et meil on koer kes ei ole minust just kuigi vaimustatud ning ma vist pole seda kirjutanud et see tropp hammustas mind? Kuigi ta vist nüüd veits leplikum, ei haugu mu peale enam ning isegi et liputab saba.
Ja pealegi, kuhu mul minna oleks? Linn on siit miljoni kilomeetri kaugusel, ümbruskonnas pole midagi teha, õues on veel palav kah. Aga ma ei vingu. Võinoh, vingun aga mitte halvas mõttes. Veel.
Ma parem lõpetan selle mõtetu postituse ning loodetavasti järgmine postitus saab olema toredam ja huvitavam ning vähem masendavam. :-)
Lambad
Terekest jälle
(Ma alustan seda jutukest sellega, et mul läheb hästi. Ma lihtsalt ei oska kuidagi teist moodi vastata küsimusele "Kuidas läheb?" Mul läheb alati hästi ja isegi kui lähe ma ütlen ikka et läheb hästi. :) )
Ma vabandan juba ette igasuguste inglise keelsete väljendite pärast. Ma juba ausalt öeldes mõtlen ka inglise keeles, eesti keel on täiesti out. Tai keelega on küll halvad lood, aga inglise keele saab küll kenasti selgeks.
Ausalt öeldes ma teagi kust alustada, juhutnud on selle 9 päeva jooksul mil ma pole siia kirjutanud palju. Enamus neist asjadest on toimunud mu peas muidugi. Kui see makes sense.
Ma pole enam ainuke vahetusõpilane. Tulid üks itaallasest tüdruk ning saksa poiss. Itaalia tüdruk käib minu klassis aga poiss on Tai programmis väidetavalt, aga pidavat vist English programi tulema mingi hetk... Itaalia tüdruku nimi on Sara ning ta on väga tore. Koos me klassis ei istu. Tema istub ühes klassi otsas ja mina teises. Mõnes mõttes on tore, et ma pole enam ainuke välismaalane meie klassis. On keegi kellega muljeid jagada ja natu natuke Tai üle vinguda. Vinguksin ma selle üle, et Bangkoki õhk on mu nahaga kohutavaid asju korda saatnud. Palavus + niiskus + õhusaaste = katastroof. No ja kuidas seda olukorda siis parandada? Elada külmkapis. Aga tõsiselt, see pole tore. Suhteliselt närvi ajab. Kui varem arvasin et mu näonahk on kohutavus kuubis, siis nüüd ma tahaks selle lihtsalt maha koorida. Famiilia on ka juba mures mu naha pärast ning tahavd mind saata nahaarsti juurde ja ilmselt ma olen sellega nõus ja eks vaatab mis edasi saab. Seni kaua elan paberkott peas suure masendusepilve sees.
Koolis käimine muutub järjest toredamaks ja lõbusamaks, pole enam nii palju üksi passimist ja raamatu lugemist. Klassikaaslastega (ning ka klassiväliste inimestega) rohkem sõpradeks saanud ning ära harjunud. Algul oli küll suht nii, et ei julenud isegi klassis väga ringi käia ja ise juttu alustada, aga nüüd on asjad paranenud. On inimesi kellega niisama chattida ja see on väga väga tore. Ainuke probleem mis tekkis on see, et tunnid hakkavad kohutavalt igavaks muutuma, eriti bioloogia ja keemia ja füüsika. Aju reaalselt ei mõtle üldse kaasa, lihtsalt tuimalt kirjutan asju tahvlilt ümber. Mitte et mul kohutavalt oleks vaja kaasa mõelda...aga siiski! Keemia õpetaja ei ole minust just kuigi vaimustatud, kuna ma ei saa keemiast mõhkugi aru ja see materjal on lihtsalt wow. Ja siis ta tuleb oma pastakaga mu paberi peale sodima ja seletama ja mul jääb üle vaid "ja ma saan totaalselt kõigest aru" näoga noogutada kõige peale mis ta ütleb. Kasu sellest pole. Üritagu palju tahab aga minu aju vahetusaastal keemiat ei aksepteeri. Ja klassis mu ees istub üks poiss, kes oli Taiwanis vahetusõpilane ja ta ütles, et tema ei käinud oma vahetusaastal üldse eriti tundides ning ei õppinud vaid liugles niisama koolis ringi ja mängis arvutimänge...ei mõjunud just kuigi ee innustavalt? Aga kohutav on see, et mu pere küsib koguaeg et "do you study hard?" ja no mida ma ütlen selle peale?!?!?! Ei, ma ei õpi üldse sellepärast et noh, ma ei viitsi vaata ja ei saa eriti aru haha. Viuuu lennuki peale ja Eestisse tagasi.
Okei nii hull see olukord ja pole aga siiski :D Niiet mu tavapärane vastus on et ma üritan. Ja loodan et rohkem küsimusi ei tule õppimise kohta.
Aga inglise keele grammatika eksamil sain suht hea skoori. Vist oli 31/34 või midagi sellist. Kui töö kätte sain pidin peaaegu oma idiootsuse peale nutma hakkama. Vaatasin neid kõige lollakamaid vigu mida ma olen oma elus kunagi teinud ja otsustasin et ma ei oska enam inglise keelt.
Meil oli veel üks inglise keele eksam, kuulamise oma. Seal lasi õpetaja meile laule nagu "Another Brick In The Wall" ja "Nothing Compares to You", Biitlite "She's Leaving Home" ja mingeid teisi igivanu laule ja me pidime laulusõnadel lünki täitma. Kõlab kergelt eks? Aga ei. Niimodi kuulates kõlavad täiesti lihtsad jaööd loogilised sõnad millegi täiesti muuna ja lõpuks jookseb juhe nii kokku ja õigekiri lendab aknast välja. Midagi sain ikka tehtud.
Ja kui üllatav see ka poleks, oli meil veeeel üks inglise keele töö. Seekord siis sõnavara peale. Sõnade listi polnud ma loomulikult saanud ja õppinud selleks polnud niiet poole ajast vaatasin seda lehte nagu esimest korda loeks inglise keelt. Ja see osa kus pidi sõnadele seletuse taha kirjutama...Ma ei taha et õpetaja mu tööd kontrollib, nii piinlik. No kuidas moodi sa seletad lahti sõna benchmark. Ma nagu teadsin kuidas seda sõna lauses kasutada, aga no...
_________________________________________________________________________
Ühel toredal päeval käisime mina, ema, õde ja Pom templites. Algul käisime tempils munga juures. Terve see aeg polnud mul lihtsalt õrna aimugi mida ma parasjagu tegin ja nägin arvatavasti väga loll välja. Aga noh, vähemal on see kogemus nüüd olemas. Meelde jätan selle, et ei tohi võpatada kui järsku veega pritsitakse.
Peale seda läksime siis...ilusate ehitiste juurde. See, millest pilt all pool on, on väga väga kõrge, käisime umbes poole peal (khm õde välja arvatud sest et ta on scaredy cat). Vaade oli ilus, ei midagi ee erilist enam. Aga mulle need lillekesed kohutavalt meeldisid!!
Edasi läksime paadi peale ning sõitsime Wat Pho templi juurde. Ma ei tea kas te mäletate mu Grand Palace'i külastust, aga see oli umbes sama palav ja piinarikas aga kohutavalt kena. Ringi liikumine käis ühest varjust teise.
Ma pean mainima et see tüüp oli ikka üli suur. Selle ümber ringi tegemine võttis ikka omajagu aega, kaasa aitasid muidugi ka kari turiste. Selle kõrval seina ääres oli ka ee ma ei tea mitu mündi topsi rivis, aga igastahes tagasi väljapääsu juurde minnes panime igasse topsi ühe mündi. Mis sellest kasu oli, ma ei tea.
_________________________________________________________________________________
Kuna praegu on enamus koolides midterm eksamid, siis meil on lausa 4 vaba päeva! Well, mul on tegelikult 2 nädalat kuna ma olen selline tore inimene kes ei pea eksameid tegema :-) Kui nüüd väga aus olla, siis ma natuke igatsen kooli! Sellel on ka omad teatud põhjused miks, aga ma lihtsalt ei kujuta ette mida ma teen 2 nädalat?! Eks siis vaatab mis saama hakkab.
Aga eile sõitsime me perega Kanchanaburisse. See on Bangkokist umbes kahe ja poole tunnise sõidu kaugusel. Seal linnas elab Loore muidu, teine vahetusõpilane Eestist. Temaga kahjuks ei trehvanud.
Igastahes, algul me käisime Teise Maailmasõja kalmistul, mis nägi muide mega kena välja. Aga samas oli see ka üpris kurb, sest et neid oli seal...900? 1000? Ei mäleta enam. Fantastiline mälu, ma tean.
Enamus sõdurid olid oma elu kaotanud 20-ndates eluaastates.
Peale seda sõitsime edasi ühe silla juurde ning siis käisime sõja muuseumis. Ma ei saa öelda et need mulle mingit erilist huvi pakkusid, niiet ma ei hakka neist pikemalt kirjutama. Muuseumil oli kena lagi.
Edasi oli sõit ühe ajaloolise filmi võttepaika. Ütleme nii, et see koht oli ikka mega suur. Ja nägi nii kohutaval tõepärane välja, aga tegelikult olid kõik need uhked templid ja muud ehitised ja müürid tehtud vahtplastist (ma arvan et see on eesti keelne vastand sõnale foam...)
Oma öö veetime me ühes kenas hotellis mis oli paigutatud veel kenama jõe äärde. Kindlasti oli sellel jõel ja nimi aga kes seda enam mäletab.
_________________________________________________________________________
Tänane päev oli kokkuvõttes megatore! Vaatamata traagilisele hommikule, kus mul kires kukk täiest kõrist kell 5:45 kõrva ääres. Kuke all mõtlen ma oma toakaaslase telefoni. Jah, ta äratuskella helin on kuke kiremine. Ma ei olnud just õnnelik.
Aga me käisime ühes väga ilusas/armsas/toredas/ "farmis" lambaid vaatamas. Pole vist vaja mainida, et oli jõle palav. Huvitav mis tunne oleks olla lammas ja kanda meetrist kihti villa enda ümber ning siis päikese käes tatsata ja lehti närida ja fotokatele poseerida.
Igastahes see koht oli suur ja lai ja ma ei tea mida veel. Kuidagi hea tunne tekkis seal. Ma ei tea kuidas seda kirjeldada. Inimesi oli küll megalt. Ma ei näinud mitte ühtegi enda sugust tulnukat. Mitte ühtegi!!
Põhimõtteliselt oli see farmike suhtkoht "mägede" vahel. Vaade oli üliüli kena.
Lambad olid meganummid! Nad nägid küll kõik suhteliselt ee purjus välja aga sellegi poolest nummid!
Farmist ära sõites peatusime mingis kohas kus oli väga palju küünlaid.
Ma tean, et kogu see jutt siin kõlab nii, nagu mul poleks aimugi mis kohtades me kõik käisime ja see on tõsi, ma ei teagi :D Sõidame, auto peatub, kobin välja, vaatan ringi, küsimusi pole meeles esitada ning enda arust nagu polegi vaja, nimesid ei vaata...Ma ei saa sinna midagi parata. Liiga huvitav on et koha nimi meelde jätta.
Igastahes seal oli siis palju küünlaid. Kogu see armas kohake oli täis küünlavahast tehtud kujukesi ja puude küljes rippusid vahast tehtud kujukesed ja see kõik nägi ülimalt muinasjutuline välja.
_________________________________________________________________________
Oeh...see on lihtsalt täiesti müstiline kui väsinud ma koguaeg olen. Ma tean, et osalt on süüdi vist pisike kultuurishokk ning see kohutavalt kuum kliima. Kuidagi imelik on olla. Kui ma praegu hakkan mõtlema, siis ma olen siin Tais juba kuu aega olnud põhimõtteliselt. Okei, neljapäeval saab kuu aega ja ma totaalselt ei ole seda oma väiksesse, roosasse, valgete täppidega märkmikusse kirja pannud hehe. Aga see aeg on läinud kohutavalt kiiresti ja märkamatult. Huvitav kas siis kõik kuud lähevad niimodi mööda? Natuke hirmutav on sellele mõtleda...
See on täiesti out of context, aga ma olen oma "mobiiliarve" peale kulutanud kuu aja jooksul vaid ~10 euri. Sinna hulka siis läheb nett, kõned ja sõnumid. Netti olen ma telefonis ikka megalt kasutanud niiet võib vist teha omad järeldused? Ainuke paha asi on see, et ma ei saa saata välismaale sõnumeid aka Eestisse. Niiet ema, kes sa seda blogi võibolla loed, ma saadan sulle meili vastu! :P Ja teine paha asi on ka see, et ma ei tea iial ette millal mu kaardil raha otsa saab. Ma juba ootan seda hetke, mil ma olen üksi kuskil Bangkoki tänavate rägastikus, kus keegi ei räägi inglise keelt ning mu kaardil pole raha enam alles...Noh, alati võiksin võtta takso ja sõita koju, teaks ma vaid kuidas oma kodukanti hääldada ja aadress meelde jätta. Ma töötan selle kallal.
Ma arvan, et ma siinkohal lõpetan. Magama minnes tulevad raudselt kõik need asjad meelde mis ma veel kirjutada plaanisin aga oh well!
Olge tublid ja toredad ning saadan teile sääski ja päikest Eestisse! :)
(Ma alustan seda jutukest sellega, et mul läheb hästi. Ma lihtsalt ei oska kuidagi teist moodi vastata küsimusele "Kuidas läheb?" Mul läheb alati hästi ja isegi kui lähe ma ütlen ikka et läheb hästi. :) )
Ma vabandan juba ette igasuguste inglise keelsete väljendite pärast. Ma juba ausalt öeldes mõtlen ka inglise keeles, eesti keel on täiesti out. Tai keelega on küll halvad lood, aga inglise keele saab küll kenasti selgeks.
Ausalt öeldes ma teagi kust alustada, juhutnud on selle 9 päeva jooksul mil ma pole siia kirjutanud palju. Enamus neist asjadest on toimunud mu peas muidugi. Kui see makes sense.
Ma pole enam ainuke vahetusõpilane. Tulid üks itaallasest tüdruk ning saksa poiss. Itaalia tüdruk käib minu klassis aga poiss on Tai programmis väidetavalt, aga pidavat vist English programi tulema mingi hetk... Itaalia tüdruku nimi on Sara ning ta on väga tore. Koos me klassis ei istu. Tema istub ühes klassi otsas ja mina teises. Mõnes mõttes on tore, et ma pole enam ainuke välismaalane meie klassis. On keegi kellega muljeid jagada ja natu natuke Tai üle vinguda. Vinguksin ma selle üle, et Bangkoki õhk on mu nahaga kohutavaid asju korda saatnud. Palavus + niiskus + õhusaaste = katastroof. No ja kuidas seda olukorda siis parandada? Elada külmkapis. Aga tõsiselt, see pole tore. Suhteliselt närvi ajab. Kui varem arvasin et mu näonahk on kohutavus kuubis, siis nüüd ma tahaks selle lihtsalt maha koorida. Famiilia on ka juba mures mu naha pärast ning tahavd mind saata nahaarsti juurde ja ilmselt ma olen sellega nõus ja eks vaatab mis edasi saab. Seni kaua elan paberkott peas suure masendusepilve sees.
Koolis käimine muutub järjest toredamaks ja lõbusamaks, pole enam nii palju üksi passimist ja raamatu lugemist. Klassikaaslastega (ning ka klassiväliste inimestega) rohkem sõpradeks saanud ning ära harjunud. Algul oli küll suht nii, et ei julenud isegi klassis väga ringi käia ja ise juttu alustada, aga nüüd on asjad paranenud. On inimesi kellega niisama chattida ja see on väga väga tore. Ainuke probleem mis tekkis on see, et tunnid hakkavad kohutavalt igavaks muutuma, eriti bioloogia ja keemia ja füüsika. Aju reaalselt ei mõtle üldse kaasa, lihtsalt tuimalt kirjutan asju tahvlilt ümber. Mitte et mul kohutavalt oleks vaja kaasa mõelda...aga siiski! Keemia õpetaja ei ole minust just kuigi vaimustatud, kuna ma ei saa keemiast mõhkugi aru ja see materjal on lihtsalt wow. Ja siis ta tuleb oma pastakaga mu paberi peale sodima ja seletama ja mul jääb üle vaid "ja ma saan totaalselt kõigest aru" näoga noogutada kõige peale mis ta ütleb. Kasu sellest pole. Üritagu palju tahab aga minu aju vahetusaastal keemiat ei aksepteeri. Ja klassis mu ees istub üks poiss, kes oli Taiwanis vahetusõpilane ja ta ütles, et tema ei käinud oma vahetusaastal üldse eriti tundides ning ei õppinud vaid liugles niisama koolis ringi ja mängis arvutimänge...ei mõjunud just kuigi ee innustavalt? Aga kohutav on see, et mu pere küsib koguaeg et "do you study hard?" ja no mida ma ütlen selle peale?!?!?! Ei, ma ei õpi üldse sellepärast et noh, ma ei viitsi vaata ja ei saa eriti aru haha. Viuuu lennuki peale ja Eestisse tagasi.
Okei nii hull see olukord ja pole aga siiski :D Niiet mu tavapärane vastus on et ma üritan. Ja loodan et rohkem küsimusi ei tule õppimise kohta.
Aga inglise keele grammatika eksamil sain suht hea skoori. Vist oli 31/34 või midagi sellist. Kui töö kätte sain pidin peaaegu oma idiootsuse peale nutma hakkama. Vaatasin neid kõige lollakamaid vigu mida ma olen oma elus kunagi teinud ja otsustasin et ma ei oska enam inglise keelt.
Meil oli veel üks inglise keele eksam, kuulamise oma. Seal lasi õpetaja meile laule nagu "Another Brick In The Wall" ja "Nothing Compares to You", Biitlite "She's Leaving Home" ja mingeid teisi igivanu laule ja me pidime laulusõnadel lünki täitma. Kõlab kergelt eks? Aga ei. Niimodi kuulates kõlavad täiesti lihtsad jaööd loogilised sõnad millegi täiesti muuna ja lõpuks jookseb juhe nii kokku ja õigekiri lendab aknast välja. Midagi sain ikka tehtud.
Ja kui üllatav see ka poleks, oli meil veeeel üks inglise keele töö. Seekord siis sõnavara peale. Sõnade listi polnud ma loomulikult saanud ja õppinud selleks polnud niiet poole ajast vaatasin seda lehte nagu esimest korda loeks inglise keelt. Ja see osa kus pidi sõnadele seletuse taha kirjutama...Ma ei taha et õpetaja mu tööd kontrollib, nii piinlik. No kuidas moodi sa seletad lahti sõna benchmark. Ma nagu teadsin kuidas seda sõna lauses kasutada, aga no...
_________________________________________________________________________
Ühel toredal päeval käisime mina, ema, õde ja Pom templites. Algul käisime tempils munga juures. Terve see aeg polnud mul lihtsalt õrna aimugi mida ma parasjagu tegin ja nägin arvatavasti väga loll välja. Aga noh, vähemal on see kogemus nüüd olemas. Meelde jätan selle, et ei tohi võpatada kui järsku veega pritsitakse.
Peale seda läksime siis...ilusate ehitiste juurde. See, millest pilt all pool on, on väga väga kõrge, käisime umbes poole peal (khm õde välja arvatud sest et ta on scaredy cat). Vaade oli ilus, ei midagi ee erilist enam. Aga mulle need lillekesed kohutavalt meeldisid!!
 |
| Turistikas |
 |
| Kogu see monstrum on kaetud teekruusi tükkidega |
 |
| Hiina teekruusist tehtud lilleke |
Edasi läksime paadi peale ning sõitsime Wat Pho templi juurde. Ma ei tea kas te mäletate mu Grand Palace'i külastust, aga see oli umbes sama palav ja piinarikas aga kohutavalt kena. Ringi liikumine käis ühest varjust teise.
 |
| Üli hea kvaliteediga pilt reclining Buddhast |
Ma pean mainima et see tüüp oli ikka üli suur. Selle ümber ringi tegemine võttis ikka omajagu aega, kaasa aitasid muidugi ka kari turiste. Selle kõrval seina ääres oli ka ee ma ei tea mitu mündi topsi rivis, aga igastahes tagasi väljapääsu juurde minnes panime igasse topsi ühe mündi. Mis sellest kasu oli, ma ei tea.
_________________________________________________________________________________
Kuna praegu on enamus koolides midterm eksamid, siis meil on lausa 4 vaba päeva! Well, mul on tegelikult 2 nädalat kuna ma olen selline tore inimene kes ei pea eksameid tegema :-) Kui nüüd väga aus olla, siis ma natuke igatsen kooli! Sellel on ka omad teatud põhjused miks, aga ma lihtsalt ei kujuta ette mida ma teen 2 nädalat?! Eks siis vaatab mis saama hakkab.
Aga eile sõitsime me perega Kanchanaburisse. See on Bangkokist umbes kahe ja poole tunnise sõidu kaugusel. Seal linnas elab Loore muidu, teine vahetusõpilane Eestist. Temaga kahjuks ei trehvanud.
Igastahes, algul me käisime Teise Maailmasõja kalmistul, mis nägi muide mega kena välja. Aga samas oli see ka üpris kurb, sest et neid oli seal...900? 1000? Ei mäleta enam. Fantastiline mälu, ma tean.
Enamus sõdurid olid oma elu kaotanud 20-ndates eluaastates.
Peale seda sõitsime edasi ühe silla juurde ning siis käisime sõja muuseumis. Ma ei saa öelda et need mulle mingit erilist huvi pakkusid, niiet ma ei hakka neist pikemalt kirjutama. Muuseumil oli kena lagi.
Edasi oli sõit ühe ajaloolise filmi võttepaika. Ütleme nii, et see koht oli ikka mega suur. Ja nägi nii kohutaval tõepärane välja, aga tegelikult olid kõik need uhked templid ja muud ehitised ja müürid tehtud vahtplastist (ma arvan et see on eesti keelne vastand sõnale foam...)
 |
| Petab ära küll... |
 |
| Feikide feik |
Oma öö veetime me ühes kenas hotellis mis oli paigutatud veel kenama jõe äärde. Kindlasti oli sellel jõel ja nimi aga kes seda enam mäletab.
 |
| Vesi oli ülisoe! |
_________________________________________________________________________
Tänane päev oli kokkuvõttes megatore! Vaatamata traagilisele hommikule, kus mul kires kukk täiest kõrist kell 5:45 kõrva ääres. Kuke all mõtlen ma oma toakaaslase telefoni. Jah, ta äratuskella helin on kuke kiremine. Ma ei olnud just õnnelik.
Aga me käisime ühes väga ilusas/armsas/toredas/ "farmis" lambaid vaatamas. Pole vist vaja mainida, et oli jõle palav. Huvitav mis tunne oleks olla lammas ja kanda meetrist kihti villa enda ümber ning siis päikese käes tatsata ja lehti närida ja fotokatele poseerida.
Igastahes see koht oli suur ja lai ja ma ei tea mida veel. Kuidagi hea tunne tekkis seal. Ma ei tea kuidas seda kirjeldada. Inimesi oli küll megalt. Ma ei näinud mitte ühtegi enda sugust tulnukat. Mitte ühtegi!!
Põhimõtteliselt oli see farmike suhtkoht "mägede" vahel. Vaade oli üliüli kena.
Lambad olid meganummid! Nad nägid küll kõik suhteliselt ee purjus välja aga sellegi poolest nummid!
 |
| See vend oli raudselt midagi tarvitanud |
 |
| Nendest ei hakka rääkimagi.... |
 |
| Õega :) |
 |
| Südamekesekene |
Ma tean, et kogu see jutt siin kõlab nii, nagu mul poleks aimugi mis kohtades me kõik käisime ja see on tõsi, ma ei teagi :D Sõidame, auto peatub, kobin välja, vaatan ringi, küsimusi pole meeles esitada ning enda arust nagu polegi vaja, nimesid ei vaata...Ma ei saa sinna midagi parata. Liiga huvitav on et koha nimi meelde jätta.
Igastahes seal oli siis palju küünlaid. Kogu see armas kohake oli täis küünlavahast tehtud kujukesi ja puude küljes rippusid vahast tehtud kujukesed ja see kõik nägi ülimalt muinasjutuline välja.
 |
| Küünlavahast südameke |
 |
| Siiski küünlad mitte pulgakommid :( |
Täiesti juhuslikult kohtusin seal ka teise YFU tüdrukuga, kes oli ka oma perega väiksel tripil. Tema kahjuks läheb Taist ära juba kahe nädala pärast. Sai 3 minutit muljeid jagada kellegiga.
_________________________________________________________________________
Oeh...see on lihtsalt täiesti müstiline kui väsinud ma koguaeg olen. Ma tean, et osalt on süüdi vist pisike kultuurishokk ning see kohutavalt kuum kliima. Kuidagi imelik on olla. Kui ma praegu hakkan mõtlema, siis ma olen siin Tais juba kuu aega olnud põhimõtteliselt. Okei, neljapäeval saab kuu aega ja ma totaalselt ei ole seda oma väiksesse, roosasse, valgete täppidega märkmikusse kirja pannud hehe. Aga see aeg on läinud kohutavalt kiiresti ja märkamatult. Huvitav kas siis kõik kuud lähevad niimodi mööda? Natuke hirmutav on sellele mõtleda...
See on täiesti out of context, aga ma olen oma "mobiiliarve" peale kulutanud kuu aja jooksul vaid ~10 euri. Sinna hulka siis läheb nett, kõned ja sõnumid. Netti olen ma telefonis ikka megalt kasutanud niiet võib vist teha omad järeldused? Ainuke paha asi on see, et ma ei saa saata välismaale sõnumeid aka Eestisse. Niiet ema, kes sa seda blogi võibolla loed, ma saadan sulle meili vastu! :P Ja teine paha asi on ka see, et ma ei tea iial ette millal mu kaardil raha otsa saab. Ma juba ootan seda hetke, mil ma olen üksi kuskil Bangkoki tänavate rägastikus, kus keegi ei räägi inglise keelt ning mu kaardil pole raha enam alles...Noh, alati võiksin võtta takso ja sõita koju, teaks ma vaid kuidas oma kodukanti hääldada ja aadress meelde jätta. Ma töötan selle kallal.
Ma arvan, et ma siinkohal lõpetan. Magama minnes tulevad raudselt kõik need asjad meelde mis ma veel kirjutada plaanisin aga oh well!
Olge tublid ja toredad ning saadan teile sääski ja päikest Eestisse! :)
Pealkiri
Täna oli selline tore päev, kus mina ja mu õde saime koolist poppi panna ja 2 tundi kauem magada! Või tegelikult ma et saa seda väga poppi panemiseks kutsuda, sest et mu klass läks täna day tripile, kuhu ma ilmselgelt minna ei saanud, sest et täna oli minu onu ülikooli lõpetamine. Ma kahjuks ei mäleta selle ülikooli nime... Igastahes soovisime talle õnne ning tehti vähemalt 100+ pilti, mis lõpuks nii ära tüütas, pluss oli päris palav. Kohutsin täna ka vanaisa ja nõbudega ja nende vanematega.
Peale seda pildistamishullust ning õnnitlemist läksime meie noored "shoppama". Keegi eriti midagi ei ostnud niiet shoppamine jutumärkides. Läksime kaubanduskeskusesse nimega Siam Paragon. Ja issand jumal kui ilus. Ja suur. No ja....kallis. Esimene pood mis mulle vastu jõllitas oli Louis Vuitton. Edasi tervitas mind Dior jne...Ütleme nii et kõik luksusbrändid olid esindatud. Võid omale sealt vabalt ka Maserati osta, pole probleemi, mine ainult õigele korrusele ja proovi mitte ära eksida.
Paar sõna ka koolist veel.
Tai kool on raske. No minu arust vähemalt. Esiteks on õpilastel nii palju õppida ja see materjal on lihtsalt hingemattev. Ja ma praegu mõtlen, et ma vingusin Eestis kui geograafia õpetaja jättis umbes 10 vihiku lehte õppida...Siin on keemia materjal 30 A4 paberit, mõlemalt poolt täis. Keemia ja bioloogia õpikutest ma ei hakka rääkimagi. Entsüklopeedia paksused ja ma ei liialda. Aga nagu ma olen aru saanud, siis need õpikud on rohkem lihtsalt teema üle lugemiseks aga siiski. Samal ajal kui kogu klass tegi üks päev keemia tööd (3-4 A4, mõlemalt poolt täis), käskis õpetaja mul õpikust seda peatükki lugeda, mille peale nad tööd tegid. Inglise keel pole kunagi arusaamatum olnud. Aga noh, tuleb hakkama saada. Ja ei saa sinna midagi parata, aga Eesti kool tundub kõige selle kõrval nüüd köki-möki. Ja mul on selle üle hea meel :D
Üks päev käisime ema ja tema sõbrannaga shoppamas The Central Plazas...ühes neist miljonist. Sellel oli mingi oma nimi ka, aga mu mälu on nimede suhtes alla andnud. Igastahes oli see mega ilus ja korralik ja suur nagu kõik need ülejäänud. Aga seal ma isegi ostsin midagi!! Käisime päris paljudes kingapoodides, kus ma lihtsalt istusin ja vaatasin ühte punkti kuni mu ema ja ta sõbranna jalga proovisid kingi. Jama on see, et seal oli neid kingapoode ikka üpris palju. Lõpuks lõpuks läksime kuskile kus müüdi ka riideid, algul nad küll vedasid mind "50% allahindlus" riiete hunniku poole, kust nad üritasid mulle igast ee...kuidas seda nüüd öelda...vanematele inimestele mõeldud riideid sobitada. Aga siis, kui mul oli nina ees see kole sinine särk, ma nägin kaugustes seda imelist särki! Nii ma siis jooksin selle poole ennast unustavalt ning armusin silmapilkselt.
Peale seda nägin ma kaugustes ühte üli armsat poodi nimega Beauty Cottage. See info, kui kaua ma seal aega veetsin ning palju raha kulutasin, on salastatud.
Mainin ka seda, et umbes kaks orhideed oli õites. Ei olnud just kõige põnevam.
Peale seda tegime ka väike peatuse templis, mis oli väga ilus, nagu kõik ülejäänud miljon templit Tais.
Tsauki tsau!
 |
| Emaga |
 |
| Vanaisa ning tubli lõpetajaga |
 |
| Pole sõnu |
 |
| Perekond |
 |
| Õde ja Dior. Sisse me vaesed lapsed loomulikult ei läinud |
Meie eesmärk oli minna raamatupoodi, lõpuks me sinna ka jõudsime, peale väga aeglase liftiga sõitmist. Raamatupood, nagu arvata võis, oli hiiglaslik. Valikut oli liigagi palju, pea hakkas ringi käima. Oli tai keeles, hiina keeles, jaapani keeles, inglise keeles, pudikeeles, viipekeeles...raudelt oli kuskil ka eesti keeles raamat. Suutsin omale siiski kaks raamatut valida, mida nüüd naaatuke kahetsen, aga see vist pole väga oluline... :D
Väga kaua me seal rikkuritekeskuses ei passinud, sõime ühe mega mega magusa jäätise, mis ajas mu südame pahaks ning suundusime tee äärde taksot püüdma ning koju! Pean mainima, et mu unistus täitus, ning see takso oli roosa. See oli maailma igavaim taksosõit mu elus. Ma olen pettunud.
Nüüd õhtul oli meil perekondlik õhtusöök onu auks, kuhu siis kogunesid kõik kokku, väga paljud keda ma enne näinud pole. Tutvumist oli palju.
Sõime palju, isegi liigagi palju. Siin Tais võib reaaselt veel paksemaks minna, täitsa jube.
Väga kaua me seal rikkuritekeskuses ei passinud, sõime ühe mega mega magusa jäätise, mis ajas mu südame pahaks ning suundusime tee äärde taksot püüdma ning koju! Pean mainima, et mu unistus täitus, ning see takso oli roosa. See oli maailma igavaim taksosõit mu elus. Ma olen pettunud.
Nüüd õhtul oli meil perekondlik õhtusöök onu auks, kuhu siis kogunesid kõik kokku, väga paljud keda ma enne näinud pole. Tutvumist oli palju.
 |
| Minu uus sõber Pom |
Onud ja tädid laulsid meile ka karaoket, ma ei saa just öelda et neil lauluhäält on :D Aga lõbus oli sellegipoolest.
_________________________________________________________________________
Paar sõna ka koolist veel.
Tai kool on raske. No minu arust vähemalt. Esiteks on õpilastel nii palju õppida ja see materjal on lihtsalt hingemattev. Ja ma praegu mõtlen, et ma vingusin Eestis kui geograafia õpetaja jättis umbes 10 vihiku lehte õppida...Siin on keemia materjal 30 A4 paberit, mõlemalt poolt täis. Keemia ja bioloogia õpikutest ma ei hakka rääkimagi. Entsüklopeedia paksused ja ma ei liialda. Aga nagu ma olen aru saanud, siis need õpikud on rohkem lihtsalt teema üle lugemiseks aga siiski. Samal ajal kui kogu klass tegi üks päev keemia tööd (3-4 A4, mõlemalt poolt täis), käskis õpetaja mul õpikust seda peatükki lugeda, mille peale nad tööd tegid. Inglise keel pole kunagi arusaamatum olnud. Aga noh, tuleb hakkama saada. Ja ei saa sinna midagi parata, aga Eesti kool tundub kõige selle kõrval nüüd köki-möki. Ja mul on selle üle hea meel :D
Üks päev käisime ema ja tema sõbrannaga shoppamas The Central Plazas...ühes neist miljonist. Sellel oli mingi oma nimi ka, aga mu mälu on nimede suhtes alla andnud. Igastahes oli see mega ilus ja korralik ja suur nagu kõik need ülejäänud. Aga seal ma isegi ostsin midagi!! Käisime päris paljudes kingapoodides, kus ma lihtsalt istusin ja vaatasin ühte punkti kuni mu ema ja ta sõbranna jalga proovisid kingi. Jama on see, et seal oli neid kingapoode ikka üpris palju. Lõpuks lõpuks läksime kuskile kus müüdi ka riideid, algul nad küll vedasid mind "50% allahindlus" riiete hunniku poole, kust nad üritasid mulle igast ee...kuidas seda nüüd öelda...vanematele inimestele mõeldud riideid sobitada. Aga siis, kui mul oli nina ees see kole sinine särk, ma nägin kaugustes seda imelist särki! Nii ma siis jooksin selle poole ennast unustavalt ning armusin silmapilkselt.
 |
| *sügav ohe* |
Ma oleksin peaaegu juba unustanud, et laupäeval me käisime floating marketis. Sõitsime paadiga mööda kanalit ringi ning vaatasime...midagi. Põristasime mööda igasugustest majadest, mõned ilusad, mõned rääbakil. Paadis oli ka giid, kes rääkis tai keeles ilmselt midagi väga olulist, sest et minu arust ta ei tõmmanud selle nelja tunni jooksul kordagi hinge.
Külastasime ka orhidee farmi, kus oli meeeeletult palav ning oriheede kohal oleval võrgul roomas ringi tore roheline uss. Infarkt polnud kaugel sel hetkel kui ma teda oma pea kohal mulle osta jõllitamas märkasin. Sääsed-okei, ämblikud-elab üle, uss pea kohal-eip.
 |
| Tagaplaanil ema ja nummidus kelle nimi mulle kohe üldse meelde ei taha jääda |
 |
| Õega |
Peale seda tegime ka väike peatuse templis, mis oli väga ilus, nagu kõik ülejäänud miljon templit Tais.
_________________________________________________________________________
Üks õhtu käisime ema ja hmm...tädiga? Pole kindel kas ta on tädi või mitte, aga käisime Tescos süüa ostmas vanaemale ning peale seda tegid nad mulle ringsõidu Bangkoki peal, koos giidiga. Giidiks oli siis mu tädi. Sõitsime ümber The Grand Palace'i ja igasugustest tähtsatest hoonetest ning ülikoolidest mööda. Sain ka teada, et kuningapaaril on oma isiklik kai jõe ääres, kust mitte keegi teine ei tohi paadi peale minna kui ainult nemad. See nägi ikka päris uhke välja.
Ja ma arvan, et ma ei väsi kordamast, kui ilus on Bangkok õhtuti. Pole nii palju autosid ja inimesi, kõik majad (pilvelõhkujad) on tuledes, kõik tundub nii rahulik. Sildadest üle sõites on vaade lihtsalt kohutavalt ilus. Pilti loomulikult ma pole teinud...Auto aknast vist ei saaks väga head pilti ka. Aga jah. Nii suures linnas sõites tunnen ma end ikka väga tähtusetu ja pisikesena.
Ma arvan et ma nüüd lõpetan, olge mu üle uhked, et ma nii palju pilte suutsin siia panna, eksole :D
Tsauki tsau!
Kool
Kool: Yothinburana School
Asukoht: Bangkok
Õpilaste arv: liiga suur
Pühapäeval tulid meile kõigile host pered järgi ning
sõidutati koju. Mulle tulid järgi ema, õde ja õe õpetaja, kes oli minu õlast
madalam. Plakat oli ka. Seda pilti vist on enamus facebookis näinud.
Pean tunnistama, et algul oli väga imelik, sest et ma teadnud
kuhu astuda ja kuidas käituda ning mida öelda. Läksime siis koheselt mulle
koolivormi ostma, mis koosneb helelillast särgist, tumesinisest seelikust,
vööst, mustadest kingadest, sokkidest. Ja siis kehalise kasvatuse vorm on
tumesinised pikad püksid, tumesinine pluuse ja valged ketsid. Algul ma arvasin et koolivormiga hakkab kohutavalt palav ja ebamugav olema, aga tegelikult on täpselt vastupidi. Hommikul ei pea isegi sekunditki mõtlema sellele, et mida selga panna või mis soengut täna teha. Jube mugav.
Esimene päev koolis oli...eh....väga väga väga imelik.
Esiteks juba sellepärast, et ma pean iga koolihommik ärkama kell 5 ning
esimesed 3 tundi olen ma totaalne zombie ja ei mõika midagi. Jõudsime siis
kooli, kõik vaatasid mind nagu maailmaime. Kohtusin English Program’i
juhatajaga, (seda, et see daam juhataja oli, sain ma alles eile teada...väga
piinlik) kes rääkis mulle mis klassis ma õppima hakkan ning küsis küsimusi.
Õpin ma siis science klassis. Mina ju tuntud keemia, füüsika ja matemaatika
proff. Kahjuks (või õnneks) mind keelete klassi ei pandud, sest et hiina ning
jaapani keelt ma ei valda. Kuigi mul on tunne .et ma saaks neist kiiremini aru
kui keemiast ja füüsikast...Aga noh.
Oma esimese koolipäeva esimesed 7 tundi veetsin ma
raamatukogus ja lugesin läbi pool Harry Potteri raamatut, sest et esmaspäeviti
algavad M5 klassi (11. Klass) tunnid alles kell 1. Lõpuks päästis mind võibolla-klassijuhataja-onu raamatukogust ja viis mind mu klassi. Kui ma nüüd
tagasi mõtlen, siis see polnud üldse nii hull. Pidin end klassi ees tutvustama,
vahepeal naersid, ei saand aru mille peale, lõpetasin oma kõne, küsiti sada
korda kust ma pärit olen ning kordasin oma nime 10 korda (olen aru saanud, et Johanna
on kohutavalt arusaamatu nimi), algas tund nimega matemaatika kus kohe plaksti pidin tegema kaasa
tunnikontrolli. Ei saa just öelda et see hästi läks. Nagu esimest korda oleksin
numbreid näinud. Natuke piinlik oli, aga kuna ma vahetusõpilane ning see oli mu
kaheksas tund selles koolis, polnud sellest lugu (mu enda arust vähemalt).
Paar sõna koolist ja klassist: mu klassis on 41 õpilast
(võimalik et isegi 42). Mina olen nr 41. On tuupureid, paharette, hullusid, hüperaktiivseid ja nüüd
ka üks blondiin. Ausalt öeldes see, et Tai õpilased on tunnis vaiksed ja
korralikud on täielik jama. Ma pidin esimesel kahel päeval peaaegu et kurdiks
jääma. Kohutav lärm. Ko-hu-tav. Pluss veel see, et pikal vahetunnis lastakse
täie võimsusega muusikat ja lauldakse. Tundide vahel meil pole vahetunde,
tunnid lähevad järjest edasi, ainult õpetaja vahetub. Kell 12:30 on pikk
vahetund, 40 minutit, siis käime söömas. Sööklas peab ise toitu ostma kupongide
eest ja issand jumal milline toidu valik. Nagu restoran. Riisi, nuudleid,
makarone, omletti, köögivilju, kala, muna.......... midaiganes sa soovid. Pole
vist vaja mainida et koolis on ka tilluke poeke, tai keeles sahakorn, kust saab osta igasugu snäkke.
Tai õpilased näksivad koguaeg midagi.
„Johanna, do you want to go to sahakorn, to buy more food“
„How are you not hungry?????“
„Why are you never going to the toilet??“
Koolipäev algab iga päev rivistumisega kooli staadionil.
Seal me siis istume ja seisame päikese
käes ning laulame (nemad laulavad) hümni ja kuulame mida mingid tädid-onud
räägivad. See on täielik piin. Lihtsalt kohutavalt palav. Kestab umbes 20
minutit. Nädala jooksul olen aru saanud, et pole mõtet tõmmelda vaid pean
istuma nii paigal kui võimalik ja vahtima ühte punkti ,et mitte ära minestada
sinna kuuma kätte. Klassi pääsemine on kõige parem tunne üldse. (Igas
klassiruumis on konditsioneer)
Tunnid: inglise keel(ed), matemaatika, keemia, bioloogia,
earth science, sotsioloogia, füüsika, arvuti, guidance, research ja kindlasti
ma unustasin midagi ära. Üpriski masendav näeb see tunniplaan välja, aga
tegelikult on need tunnid isegi huvitavad/lõbusad. Vähemalt praegu. Kuu aja
pärast on nagunii kopp ees.
Mul on nädalas 9 inglise keelt. Jah, 9. Nelja erineva
õpetajaga. Ma veel pole pihta saanud millal mis õpetaja sisse astub klassi ja
mis täpsemalt teisest õpetajast erinevat hakkab juhtuma. Aga mu klass igastahes
räägib inglise keelt väga hästi niiet ilmselgelt on kasu nendest neljast
erinevast õpetajast.
Mis mulle veel üllatusena tuli on see, et enamus õpetajaid
kasutavad tunnis mikrofoni. Okei enam see mind küll ei üllata, sest et lärmi
tase klassis on uskumatu, aga siiski.
Algul ma istusin klassis üksi, nagu arvata võis, aga kuna meile tuli klassi veel üks tüdruk, kes oli kuskil vahetusõpilane (tai tüdruk), pidi P (pii) minu kõrvale istuma. P on mu üks kõige toredamaid klassiõdesid ning samuti mu päästeingel! Ahjaa, mu klassis käivad kaksikud. Ühe nimi on Sii ja teise nimi Saa. Sellest, kummaga parasjagu räägid, saab aru põselohkude järgi. Mitte et ma mäletaks kummal olid põselohud ja kummal mitte aga noh. Mul on nimedega üldse väga täbar lugu. Need lähevad lihtsalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja ning pärast tullakse küsima et "Do you know what's my name?" ja ma olen nagu öö ei, I'm so sorry! Rääkides vahetusõpilastest, siin koolis on üldse väga palju inimesi kes on käinud kuskil vahetusaastal. Paljud tulevad ligi ja on nagu tere tere, ma olin ka vahetusõpilane. Ja seda ka, et hetkel olen ma ainuke blond meie koolis, aga varsti pidavat tulema tüdrukud Saksamaalt ja Itaaliast. Arvatavasti mitte samasse klassi, kuna 42 õpilast is more than enough.
Pereelust siis nii palju, et me pole koos midagi erilist veel teinud, kuna kool võtab enamuse päevast. Üldjuhul jõuame koju umbes pool 7 või pool 8 ning surmväsinuna. Vahepeal oleme läinud kuskile välja õhtust sööma. Homme vist lähme kinno koos onu ja emaga ja loodetavasti!! lähme kuhugi kaubanduskeskusesse.
Liiklus siin Bangkokis on parim lihtsalt. Muud ma ei oska öelda. Ummik ummiku otsas. Auto alla jäämise võimalus teed ületades on väga suur. Või tegelikult piisab isegi tee ääres kõndimisest.
Ausalt öeldes ma ei tea mida veel rohkem kirjutada. Mul läheb hästi, kuumusega juba enamvähem ära harjunud, koolis on tore, sõpru on...Ühtegi pilti ma siia lisada ei saa, sest et mu nett kodus on sama aeglane kui liiklus siin ning isegi selle teksti üles panemine võtab suht palju aega ja närvirakke.
Aga jah, olge tublid ja kasutage päiksekreemi erinevalt minust!
-Johanna
Subscribe to:
Posts (Atom)