korraks tagasi kodus...

(hoiatan, et pole väga informatiivne postitus)

Ma ei tea kas seda blogi enam keegi üldse loeb või siia kogemata satub, aga kirjutan siiski. 
Juhtus selline (imeline?) asi, et ma sain minna tagasi oma teisse kodulinna - Bangkokki. Võibolla küsite, et misasja, kuidas see veel juhtus? Ma ka ei tea kuidas. Üks õhtu arvas mu isa, et oleks jõle naljakas pakkuda mulle niisama lamibst et "oi, Taisse tahad minna?". No ja ma siis läksingi, 4 päeva hiljem. 5. päeval olin kohal, tundega nagu ma poleks kunagi lahkunudki. See oli nii kohutavalt veider. Aga samas nii hea tunne?
Ma pole siiamaani kindel, kas reis sinna oli hea idee või mitte, sest et ma pole kunagi oma elus olnud nii segaduses kui ma olen praegu, olles sellelt 8 päevaselt narritamisreisilt tagasi. Ma ei oska midagi teha enam. Peaksin õppima, tegema kooli asju, aga ma ei saa aru miks kui sama hästi võiksin olla praegu ka Tais. Mis toimps. Kus ma olen, kes ma olen. Miks on Eestis ilm nii kole, kus on päike. Kus on roosad taksod, kus on taevarong. Kus on Siam Paragon ning kus on Jaapani toit. Miks ma ei kõnni hommikul mööda mango ja ananassi müüjast, kes mulle nii armsalt igakord naeratas?

"Ma tahan tagasi Bangkokki, ma ei taha olla Tallinnas"- Johanna viimased 1,5 päeva.

_________________________________________________________________________________

Okei, real talk nüüd. 

Piletite broneerimine ja hotelli leidmine Bangkokki oli kõige sürrim tunne üldse, ma olen suht kindel, et ma ei mäleta sellest õhtust mitte midagi kuna mul oli täpselt selline tunne, nagu ma oleks joonud ära pudeli rummi (mida totaalselt ei juhtunud). Aga see selleks. 

Pean kohe tegema kurvaks neid, kes arvasid, et ma tegin seal hullu adventurit. Sest et seda ei juhtunud. 

Esimene päev algas kohe sellega, et sain taksojuhilt julmalt tõmmata, aga ma olin nii õnnelik, et need 500 bahti (u 12 eur) mis ma talle andsin, tundisid nii tühised ja mul oli tunne nagu ta oli need ära teeninud, sest et tema oli see, kes mind lennujaamast viis BANGKOOKDOFOFKIIIIIIIIII!!!! Ma olin nagu mingi elektrijänes tal seal tagaistmel. Aga tal oli hea meel kuulata minu vigast tai keelt ning rääkida mulle kiires tai keeles midagi vastu ja siis vaadata mu mõistmatut nägu ja naerda kõvasti kui ma ütlesin, et "mai kao jai" ehk siis ma ei saa mitte essugi aru mida sa ajad.  

Hotelli ma kohe ei saanud, kuna ma jõudsin sinna umbes kell 8 hommikul ning check in oli alles kell 2. Niiet pidin surnuks lööma 6 h. Mis esmapilgul tundus mulle nagu piece of cake sest et ma olin ju Bangkokis niiet nagu??? No problem, mis vahet sel on et pole maganud sada aastat. Läksin siis oma pikkade musta värvi retuuside, musta värvi t-särgiga (täpselt see õige riietus Tais olemiseks, uskuge mind)  ja raske seljakotiga linna ning umbes 2 h hiljem pidin väsimusse ära surema. Aga see pole oluline.

Ma ei tea enam kuhu ma oma jutuga jõuda üritan. Sain just aru, et ma kirjutan täiesti ebavajalikku teksti.

Okei, alustan uuesti. 

Et siis ma ostsin koheselt pomelot ja mangot ja bubbletea'd ning sõitsin taevarongiga paar tiiru ja siis läksin hotelli ja magasin ja nägin unes, et ma olin koolis.

Okei, nii.

Teisel päeval (vist oli teine päev, who's counting?) sain kokku oma tädiga, läksime tema töökaaslastega jooma. 

See ka ei kõla õieti. 

Ma lähen heidan korraks pikali ja siis tulen tagasi ja proovin seda blogimise kunsti uuesti. 
_________________________________________________________________________________

Teisel päeval sain kokku oma tädiga, kes tuli mulle hotelli järgi, sest et nagu me kõik teame, on tai mammid väga ülehoolitsevad ning ta ilmselt arvas, et ma eksin ära kuskil ning ei jõua iial temaga kohtuma või midagi sellist. Igastahes, kõndisime minu hotelli juures mingisse X söögikohta ja tuli välja, et ta oli pooltele oma töökaaslastele teatanud, et tema niece tuleb Euroopast (jah, euroopast, eestit ei tea keegi) külla ning muidugi pidid nad kõik seda maailmaime vaatama tulema. Jõime ja sõime ning see oli üli tore. Nii tore oli oma host tädi näha, see oli kohutavalt veider! Kusjuures kui ma olin Tais vahetusõpilasena, me väga ei klikkinud, aga nüüd oli rääkida sajast asjast. Ta töökaaslased olid ka ülimalt toredad ning üritasid minuga kõigest väest rääkida inglise keeles ning saada sotti sellest kus see estonnnnnnnia ometigi on ning mis inimloomad seal elavad. Muidugi lubasid nad kõik mulle külla tulla lähitulevikus. 

Vaade hoteli rõdult, pikim torn Bangkokis on ka kohe olemas!


Järgnevad paar päeva möödusid shoppamise, söömise, joomise ja ringikõndimise meeleolus. 

Tegin, loomulikult, ainult vajalikke ja läbimõeldud oste! Nagu tõeline 20-aastane (täiskasvanu?).

Mandarini kujuline seep

Mandarini ja greibiviilu kujulised seebid

Kampsun, mille peal on 9 lammast


Kohtusin ka oma host õe ja täditütrega. Käisime söömas klassikalist Tai (jaapani) toitu nagu riisiga täidetud omlett, mida sai siis süüa kas näiteks ketsupiga, karriga, millegi magusaga või siis minu puhul, juustu ja mingi kastmega. Mul oli pärast süda paha. Väga paha. Soovitan proovida! 

Me ei chillinud koos ringi väga kaua, kuna nad pidi minema tagasi koju, aga tore oli siiski näha üle kahe aasta. Muide, mu host õde läheb vahetusõpilaseks Šveitsi järgmine aasta. Õpib praegu saksa keelt ning ka mina andsin oma panuse tema õpingutesse ning õpetasin talle äärmiselt vajaliku sõna. Võite kolm korda arvata missuguse. 




pole just parim pilt, aga meil on taoline selline pilt tehtud paar aastat tagasi, tahtsime uue teha :D

Sain kokku veel paari sõbranna ja pereliikmega. Oli tõeliselt tore aga veider neid näha. Ma ei tea. 
Veel veidram on sellest kirjutada. 
_________________________________________________________________________________






Ilma Indrata pizza companis...see oli kurb. väga kurb

Söömas odavad 7eleveni võileiba. aga see oli õnnelik võileib.



Lõpetuseks nii palju, et ma tahan tagasi minna. 8 päeva polnud piisav. 

Kuidas nüüd eluga edasi minna. Appi. 

Õigus, kuidas ma sain unustada: 



Kvaliteetsed kellad, otse MBK-st. 

Veel natukene suvalisi pilte:






turvalised töötingimused



Ei ma natuke ikka kirjutan sellest eelviimasest pildist. See oli viimasel õhtul, enne ära minekut. Emaga chillisime MBK ukse taga ning ei viitsinud hotelli minna kui märkasime seda värgendust. Ehitasid ilmselt eskalaatorit või midagi sellist. Aga nagu neil ei olnud isegi kiivreid ega mitte mingisuguseid julgestust asju. Ja ronisid nagu ahvid nende torude peal. See oli väga põnev. Passisime neid vähemalt pool tundi. Paras kino. Jah.

Vabandan selle jama postituse pärast.

Ma ei ole veel päriselt aru saanud et ma seal tegelikult ka käisin ja nüüd Eesti tagasi. Andeksi.


Lõpp

Mul on selle viimase postituse kokku panek nii palju aega võtnud et see on lausa piinlik. Algul oli plaan see blogi niisama unarusse jätta, aga kuna kuri tädi Elina ei lubanud blogi "rippuma jätta", siis ma võtsin end kokku ning tulin korraks tagasi siia blogindusmaailma. Algul mul oli plaanis ka YFU laagrist kirjutamine ära lõpetada aga vot...

Ma olen olnud tagasi kodus, Eestis, juba natuke üle nädala (Eestis maandusin 18. aprill). See nädal on udu sees möödunud ning mul on koguaeg tunne, et see kõik on mingi imelik uni olnud. See vahetusaasta nagu polekski toimunud ning ainukesed asjad mis selle aasta olemasolu mulle tõestavad mingil määral on pildid ning inimesed kellega ma räägin facebookis.

Ma igatsen Bangkoki nii tohutult ning pidevalt tuleb mulle mõttesse idee et oh, läheks täna Central Pinklao'sse (suur  kaubanduskeskus kus ma vabal ajal chillisin) ja siis mulle meenub, et jep, ma olen ju Tallinnas.

Aga mida ma igatsen veel rohkem on meie YFU grupp ning YFU laagrid...need olid lihtsalt kõige paremad asjad selle vahetusaasta jooksul:

Õnnelik koristaja



"you have a huge SPIdeR oN Your buttttt!!!" (yeah indra im talking to you, spiderbutt!)


Lilian!!!! I miss you so much and you are literally the nicest person in Switzerland (I think) and I seriously hope we can meet again one day! And I hope you will become a policewoman and then I can come to Switzerland and commit a crime and hope you will be the one to arrest me! 


Indra...*punches you in the face*...yeah I miss you.



Pilt kus ma olen elevandi seljas!!!!!




Thank you, Lisa, for supporting me during a boring talk about coffee, I miss you!









See vahetusaasta on olnud kõige lahedam, õpetlikum ning muutvam kogemus minu elus siiamaani ning ma ei kahetse mitte kui midagi.

Aitäh neile kes mu blogi lugesid ning mulle kaasa elasid ning õnne soovisid! :-)

The End! :D

YFU aastalõpulaager: Lampang

Kuna ma ei tea kust alustada ning kuidas seda kõike siia kirja panna siis ma lihtsalt alustan...algusest.
Ühesõnaga oli meil juba YFU aastalõpu laager.

Jah, A A S T A L Õ P U  L A A G E R!!
See tähendab seda, et vahetusaasta saab läbi. Mul on Tais alles jäänud 13 päeva.

Seda ka veel, et mul pole elevandilaagrist väga palju pilte ning nt sellist pilti kus ma elevandi seljas olen, kuna enamuse ajast ei olnud mul võimalik telefoni kaasa võtta ning YFU tegi pilte, aga millal ma need pildid saan, seda ei tea keegi.

Aga ma siis nüüd kirjutan laagrist.

15 märts

Tegelikult ma ei alusta päriselt 15 märtsist, vaid räägin enne ära selle, mis juhtus 14 märts kui ma pidin YFU kontorisse reisima oma Nakhon Nayoki perest.
Esiteks ei öelnud mulle headaega või midagi sellist mitte keegi sellest perest, hommikul kui pidin kaubiku peale minema, nägin ma ainult host onu kes mu siis ka kaubiku peatusesse viis ja ei kedagi teist.
See selleks. Jõudsin siis Bangkokki, ühe BTS peatuse juures helistas mulle YFU, ütlesin et olen seal ja seal ning öeldi et okei, kui jõuad Bangkokis Victory Monument'i juurde, on seal YFU persoon mind ootamas ja üles korjamas. Pean ka mainima seda, et mul oli suht suur kott ning ka suur kast, 10 kg maprange (ühed ploomitaolised puuviljad) mis mulle Nahkon Nayokis piirkonnaesinaja poolt kaasa sokutati. Läksin siis maha seal kus minema pidin, umbes kell 12, helistasin YFU-sse ning öeldi mulle, et "keegi ei tule mulle järgi ning et miks ma nii vara kohal olen, oota nüüd seal ja ma helistan tagasi". Ootasin siis seal 30 minutit oma maprangi kastiga ja suure kotiga, vähemalt taikatel oli jõle põnev mind uurida. Helistati mulle siis ja öeldi, et keegi ei tule mulle järgi ning et ma pean võtma takso YFU kontorisse.
Umbes 5 minutit peale seda kõnet ma lihtsalt jõllitasin oma kasti ja kotti ning mõtlesin et kuidas ma nendega tee äärde taksot püüdma küll minna saan. Ma pidin vist väga abitu ja kurb välja nägema, kuna mulle tuli ligi üks tai tüüp ning küsis kas mul oleks abi vaja. Tarisime koos minu kodinad tee äärde ning püüdsime takso ning ta nii lahkelt aitas mul taksojuhile seletada kuhu mul minna on vaja. Jipikajee, Johanna jäi ellu!

Ma nüüd hüppan viieteistkümnenda märtsi peale.

15. märtsi hommikul pidid kõik YFU vahetusõpilased kohtuma Hua-Lamphong rongijaamas Bangkokis et sealt sõita Lampangi. Sõit kestis umbes 10 tundi ning oli hämmastaval kombel üsnagi mugav ning valutu.
Lampangi jõudes pressiti meid kõiki kahte kohalikku taksomoodi asja ning sõidutati algul restorani (kus oli äärmiselt aeglane teenindus) ning peale seda sõidutati meid  Thai Elephant Conservation Center'i (TECC) ööbimismajadesse ning....läksime magama! :-)

Ainuke pilt mis ma rongis tegin
16. märts

TECC on selline koht, kus hoitakse, treenitakse, ravitakse ning üleüldiselt hoolitsetakse elevantide eest. Tais on see esimene ja vist ka ainuke selline koht. Seal hoitakse ka kuninga elevante, mis loomulikult on neile suur au.
Igastahes, peale hommikusööki saime omale sellised tumesinised püksid ning särgi aka mahout (elevandi treenija, kes on ühe elevandiga alates elevandi kolmandast aastast kuni (elevandi) surmani, mahout veedab kuus 26 päeva elevandiga ning 5 oma perega) vormiriietuse. Ma ei suuda lihtsalt kirjeldada kui head me farang'id selles uniformis välja nägime (tugev sarkasm)

Mina mahout kostüümis. 
Mainin et see kepp mu käes ei ole jalutuskepp ega niisama stiili pärast vaid selle andsin ma söögiks elevandile.

Peale selle vapustava kostüümi selga ajamist tulid mahout'id meile hommikusöögipaiga ette järgi...elevantide seljas. Ehk siis igaüks pidi paaris minema kellegagi ühe elevandi selga. Ma ei saa just öelda, et ma keksides kätt tõstsin ning hüüdsin "mina mina, mina esimesena!". Ausalt öeldes oli see suhtkoht hirmus ning elevandi selga ronimine, nagu "puhta" elevandi, nii et selle peal ei ole mingeid istmeid, köisi, kette, midagianes, ei olnud just väga kerge ning käte värisemine ei aidanud kaasa kah. Aga lõpuks ma end selle müraka selga ajasin ning siis tõusis elevant püsti...Ma vist parem ei ütle mitu korda mul oli selline tunne, et jah, nüüd ma kukun alla ja saan surma. Kõndisime elevantide seljas kohta nimega mahout training school (mahoutide treenimislaager), kus meile anti väike loeng (loengu pidaja nimi oli Mango) elevantide kohta ning mida võib ja mida ei või teha, näiteks ei tohiks elevandi selja taga seista ning teda sabast tõmmata, samuti pole soovitatav elevanti ehmatada, kuna elevandid ehmuvad kergesti ning loengu pidaja viskas ka kerge nalja.

"Miks elevandid ei söö liha?"

...

"Sest et nad ei oska kokata!"

Ma muigasin :D


Laagri plats
Peale loengut pidi igaüks tõmbama loosi, et millise elevandi saad ja siis vaatama, kes on su paariline, kellel vedas (või siis mitte) sai üksi omale ühe elevandi. Minu ja saksa tüdruku Elisa elevandiks sai olema Pang Yom, 64 aastane, vanim kõigi seast kui ma ei eksi, ning mahoutid ütlesid, et tema on kun mae (ema). Enamusel meist olid emased elevandid, kuna nad on rahulikumad ning algajatele rohkem sobivamad.
Saime ka väikese kaardi käskudega, mis teoreetiliselt pidid elevanti midagi tegema panema, näiteks karjudes map long elevandile, peaks ta end kõhuli ajama, karjudes non long heidab end pikali ning sõna pai, mida kuulis kõige rohkem, pidi elevandi liikuma ajama. Nagu arvata võis, läksid enamuse ajast kõik need korraldused elevandil ühest kõrvast sisse ning teisest välja, vähemalt need mida meie karjusime.
Alguses pidime lihtsalt oma elevantidega ja elevandi mahoutidega tutvust tegema, käsklusi harjutama, üksi selga ronima ning julgemad pidid ka elevandi pea pealt liugu laskma, jms. Võin uhkusega öelda, et peale pisikest (loe:suurt) kõhklust ma selle liu laskmise ka ära tegin! :D

Järgmisena kõndisime elevantidega nende söömiskohta ning peale seda käisime vees neid pesemas. Vannitamine on selline, et kõnnime elevandi seljas olles lihtsalt kuhugi veekogusse sisse ning ongi kõik. Aga see oli väga väga lahe. Kõige lahedam oli see, kui mina ja mu mahout olime elevantsiga vees ning vandu lihtsalt ei läinud välja veest. Jonnis. Tuututas oma londiga ja tegi hülgehääli ja lihtsalt keeldus välja minemast vähemalt 15 minutit. Ma arvan et mulle tekkisid kõhulihased kogu sellest naerust.
Teine seik vannitamise ajal oli see, kui mu mahout mingil teadmatul põhjusel ütles ootamatult elevandile vees non long, mis siis tähendab et elevant peab end küllili viskama ning ma lendasin vette. Issand kui palju nalja see talle tegi :D Eriti see, kui ma vees elevandi selga tagasi ei saanud.

Aga siin siis paar pilti mu elevandist.


Mahout



Ja kerge selfie....
17 märts

Järgmisel päeval elevandilaagris läksime elevantide seljas dzunglimatkale, mis oli mingil imelikul kombel äärmiselt ebamugav ja palav. Ma ei tea kas ma istusin kuidagi valesti elevandi seljas või ma ei tea mis, aga päeva lõpuks olid mu jalad täis valusaid ärritunud punne ning mul oli koguaeg selline tunne et ma iga hetk kukun maha.

Igastahes, me kõndisime elevantide seljas kuskile laagriplatsile "dzunglis" ning sõime seal. Oli ka võimalus minna vaatama koske. Öeldi, et kui veab siis seal on vett aga kui ei vea siis ei ole. Kõndisime siis, mis tundus võtvat terve igaviku, üles ja alla "libedatest" küngastest ning ma vist pole kunagi varem rohkem palavusest minestada tahtnud. 




Ma arvan, et te teate juba mida ma ütlen.

Jah, selles koses polnud vett. 

Kõige lahedam oli see, kui me tagasi kõndisime, viidi meid umbes 50x lühemat ja valutumat teed mööda. Aga mulle meeldis see "mets", see oli nii ilus. Nii hele ja rahulik. 
Peale seda matka anti meile aega puhata ja oodata kuni kõige palavam aeg on möödas. See tähendas seda et me ootasime kuni läks palavamast veel palavamaks. Aga see oli mõnus. Vaadata elevante võpsikus rahulikult loodust närimas ning kõrvadega laperdamas ning rääkida juttu. 




šveitsi tüdruk Lilian ja mina
18 märts

Elevandilaagri viimasel päeval olid mu kannikad, jalalihased ja käelihased valusad. Tunne mida ma pole kaua aega kogenud. 

Külastasime TECCi elevandihaiglat, kus nad ravivad ja hoolitsevad elevantide eest. Enamus elevandid Tais, kes saavad viga või on haiged, viiakse sinna. 



Näiteks see vandu astus oma tagajalaga maamiini peale ning toimetati sinna haiglasse. 




Elevandilaagri lõppedes saime omale kõik sellised toredad sertifikaadid, mis oli neist väga kena, kuna reaalselt keegi meist eriline elevandimaster laagri lõpuks ei olnud. Pidime ka hüvasti jätma oma vandude ja mahoutidega, mis oli natuke kurb. 



Peaaegu unustasin ära, et käisime ka elevandikakapaberi "varbrikus", kus siis tehakse paberit elevandi kakast! :D Ka mina tegin ühe paberi lehekese.

Algul pidi selle ämbri sees sellise pehme junnipalli vedelaks mudima:



 Valama sinna ruutu ning laiali ajama, mis polnud pooltki nii rõve kui see kõlab




 Ja siis eeeeeettevaatlikult selle asja üles tõstma, peale 30 sekundit ootamist kuni see kollane asi settis põhja




Junnipaber kuivamas

Ma loodan, et keegi ei söö seda lugedes

Paber kuivamas
PS: selle postituse kokku panemine võttis mul piinlikult kaua aega, järgmine postitus saab olema Chiang Mai'st ja Krabi'st, kus meie laager jätkus. Loodetavasti saan ma need üles riputatud enne seda kui ma juba Eestisse pean lendama. :D