Eestlane, itaallane ja sakslane

Tänane postitus saab olema üks nendest pilditutest juttudest niiet kes tuli siia pilte vaatama, saab pettumuse osaliseks. :) või siis ka mitte?

Kõik te teate mis on ASEAN, eksole? Väga hea. Siis ma ei pea seletama, sest et ma ei tea, aga reedel pidin selle teemal tillukese kõne pidama. Kuigi see kõne oli rohkem nagu...ma ei teagi mis asi. Põhimõtteliselt kolmapäeval kutsuti mind tai keele tunnist õpetajate tuppa mingile miitingule kus siis öeldi et haha tere Johanna, sa pead reedel väikese kõne tegema ASEAN'i teemal okei? ....ah? Mis ASEAN? Miks? Kus? Millal? Mitu inimest? Mis toimub? Anti mulle siis kodutööks uurida selle organisatsiooni kohta ning vastata järgnevatele küsimustele: Kas ASEAN saab olema samasugune nagu Euroopa Liit?, Mida mina teeksin kui ma oleksin selle organisatsiooni looja?, Kas sellel organisatsioonil on potentsiaali? 

Ma siis leidsin, et see on selline asi, kuhu kuulub 10 south east asian riiki ning selle abil tahetakse üksteist aidata ja...ühesõnaga midagi EL-iga sarnast. Või siis mitte. Ma ei tea.

Üritasin nendele küsimustele kuidagi uupi vastata. No kuidas ma saan öelda et ei, sellele asjal pole mingit potentsiaali ning see pole EL-ile ligilähedanegi ja et ma ei teeks midagi ning mul noh...suht suva vaadake. Nii ma siis ilusti vastasin et loomulikult on potentsiaali sest et inimesed teevad palju tööd selle nimel ning oh muidugi saab see olema EL-iga sarnane ja oiii kui palju häid asju ma teeks kui ma selle looja oleks. :) Mul polnud kergelt öeldes aimugi mida ma seal kõike ajasin... Ma ei saa aru mida ma praegugi ajan. Ma ei süüdista teid kui see lõik doesn't make any sense to you.  

Unustage see üleval pool olev jutt ära, eksole :D Sellest ei saa asja. Kurb oleks seda ära ka kustutada.

_________________________________________________________________________

Okei, hea algus.
Juhtunud on vahepeal nii palju et käisime õe ja emaga ookeanimaailmas. Ikka sellises korralikus. Sai olla vee peal, vee all...vaadata hai ja rai kõhualust, loomulikult polnud puudu ka ussid ning ämblikud ja meduusid. Ma ei tea...see oli küll lahe aga tagasi ma sinna ei läheks. Mu matemaatikaõpetaja rääkis mulle ükspäev et ta on seal oma lastega juba palju palju kordi käinud. Ju ma siis pole piisavalt laps.

Ütlen kohe ära et nende piltide siia toppimine oma telefoniga oli paras peavalu niiet ma loodan et te hindate neid!

_________________________________________________________________________

Mu hommikused kella viiesed ärkamised on täiesti märkamatult nihkunud kella poole kuue peale. Algul oli 5:05, siis 5:15...5:20. Ja ma jõuan ikka enne oma õde või ema alla, kui väga ma ka ei pingutaks. Mul on tunne et nad tulevadki sellejärgi alla millal mina lähen. Peaks nalja pärast kell 6 alles ennast alla vedama. Igastahes ma pole siiani ära harjunud nii vara ärkamisega. Eriti ajab mind närvi see et kooli nt jõudsin ma täna kell 6:35....ja täna on esmaspäev mis tähendab et esimesed 6 tundi on mul vabad. Aga vot iga teine päev jõuame küll kenasti kell 7 või 7:20.

Te kõik peaksite teadma juba et ma pole koolis enam ainuke välismaalasest õpilane. On ka veel itaalia ja saksa poiss ning tüdruk. Ütleme nii et me pole just parim kooslus :D Saksa tüübiga saan ma suht hästi läbi ja me mõtleme üpris ühte moodi...aga Sara...ta räägib nii pagana palju endast et vahel ma lihtsalt lülitan oma aju välja temaga rääkides. Aga muidu on ta tore. Igastahes nad pidid ka seda kõne tegema millest ma üleval pool üritasin kirjutada. Õigemini me pidime seda koos tegema ja osad ära jagama. Issand jumal mis siis lahti läks nende kahe vahel :D Ühele ei sobi üks osa ja teisele ei sobi teine, räme vaidlus, ma lihtsalt vaatasin seda pealt ning mõtlesin kas naerda või nutta...lõpuks ma siis võtsin selle lehe neilt ning andsin teisele Tai tüdrukule kes ka pidi kõne tegema samal teemal...no et tema jagaks ära need osad. Aga ei, mitte mingil juhul ei räägi itaalia tüdruk kaubandusest ega ka saksa poiss pole nõus. Nojah, okei, mina siis, pagana vingupunnid.
Üleüldiselt läks see esinemine meil hästi aga laval oli kohutavalt palav, kergelt 5 korda tahtsin pildi tasku panna...
Praegu hakkasin mõtlema et ma tean et paljud loevad seda blogi google translatega ning "tahtsin pildi tasku panna" kõlab vist väga imelikult neile. Okei midaiganes.

Mu õde tegi meist pilti ka aga see näeb nii jube välja.

Hmm eelmine nädal oli meil siin emadepäev, esmaspäev oli selleks puhuks vaba ning me siis käisime hommikul Fuji jaapani restoranis söömas. Reaalselt KÕIK söögikohad olid seal kaubanduskeskuses täis ning inimesed seisid (emadele olid loomulikult toolid toodud) uste taga ja ootasid kuni kohti vabaneb. Toit oli igastahes mega hea ja ma olen varsti juba pulkadega söömise proff! (või siis mitte nii väga)

Minu kink emale (karu, võtmehoidja ning ise tehtud kaart):

_________________________________________________________________________

Mida huvitavat ma olen teinud/avastanud:

• Proovisin ükspäev ära duriani...maitses sama jõledalt kui lõhnas. Vanaema aga sõi seda nagu see oleks maailma parim puuvili siin maailmas. 
• Kõik vedelik mis pole vesi on väga magus. Ma ei tea mitu korda ma olen juba oma jääteesid ja smuutisid ja mahlasid ära visanud kartusega oksele hakata. Niiet ma joon vett.
• Yfu käsiraamatus on kirjas et tai õpilased on väga vaiksed tunnis ning ei küsi küsimusi....haha.
• Riis käib reaalselt iga toidu juurde ning mind ei huvita et riisimürgitust vist pole olemas, aga mul see on. Ei riisile! Kuigi ma pean tunnistama et fried rice on kohutavalt hea. 
• Mulle ei maitse keedumunad tumeda löga sees, kallis pere, kui palju te mulle seda nädala sees ka ei pakuks. It's not going to happen.
• Mu toas on väga palju hüppavaid musti ämblikke ning ma pole selle üle just õnnelik.
• Pocky saab olema mu paksemaks minemise põhjus. Mitte banaani oma muidugi.
• Mul on koolis isegi sõpru kes võivad isegi permanentsed olla!
• Ma tulen Eestisse tagasi arvatavasti poole kurdimana sest et muusika kuulamine on mu elu siin. 
• Pimedaks jäämine pole ka kaugel kui ma seda telefoni kohe ära ei pane!
• Pastaka kasutamine on juba äärmiselt imelik sest et ma kirjutan igalepoole värviliste vildikatega või pastakatega...need kes mult varsti kirjad peaksid saama saavad aru mida ma sellega mõtlen. 
• Mulle endiselt meeldib Tai vaatamata sellele kohutavale kuumusele ning ämblikutele ja heitgaasidele.
• Siin on pagana palju koeri. Öösel käib ikka ilge ulgumine.
• Mulle ei meeldi enam koerad.
• Kassid rokivad.
• Konditsioneerid on õnnistused taevast ning ma soovin neile pikka ja toredat eluiga (eriti enda toa omale...ei tegelt ka ära mine katki. Palun?)
• Eesti on isegi igatsetav.
• Eesti ilm on parim pikkaajaliseks elamiseks, tegelt ka.
• Eesti kool on haledalt kerge võrreldes siinse kooliga. 
• Ma vihkan koolivorme.
• Mulle endiselt ei meeldi shopata, kui lahedad asjad siin ka poleks. Tund aega on mu limiit. 
• Õues olevates turgudes pool minutit.
• Ma endiselt ei suuda süüa teravaid toite ilma nutmata ning ma ei usalda oma õde kui ta ütleb mulle "it's not spicy haha".
• Taikatel on vajadus kõik asjad mingite magusate/teravate kastmete sisse kasta. Isegi puuvilju.
• Ma olen söönud hämmastavates kogustes viinamarju ja õunu.
• Mul pole aimugi kes mu advisor on. Ekstreemne, I know.
• 12 klass läheb klassireisile Lõuna-Koreasse ning mul on suur võimalus kaasa minna! (No muidugi ainult kui Eesti vanemad on nõus ja raha annavad, eksole. :) Tsau issi, loodan et sul läheb hästi :))
• Minu sünnipäeval, 1. detsembril on meil klassiga nelja päevane camp. 
• Mu inglise keel on arenenud!
• Mu tai keel on endiselt vastsündinu tasemel. Nihkub juba vaikselt väikelapse poole. 
• Tai keel on võrreldes eesti keelega kõvasti kergem. Ei mingit käänamist ega väänamist. 
• Tai keele tõsist õppimist on väga raske alustada
• Võimalik et ma olen natuke laisk aga sellest me ei räägi. :-)
• Ma õpetasin ühele poisile eesti keelse "paha lause" ja nüüd ta tervitab mind sellega iga päev.
• Võimalik et ma olen hakanud keemia tundidest poppi panema.
• Aitab nüüd kah vist...

_________________________________________________________________________

Natuke randoomseid pilte;

Nende piltide avaldamise eest võin ma pea kaotada, vaadake mis ma kõik teen selle blogi nimel!

Oi Eestis hakkab ka ju kool kohe hehe. Lohutage end sellega et te ei pea kell 5 ärkama ning teie õppematerjal on vägagi kerge, nt bioloogia materjal ei ole 40 lehte mille peab kõik pähe tuupima :)

See nädal on loodetavasti plaanis minna ühe sõbranna sünnipäevale, kes saab 18. Ja nüüd siis järjekordselt probleem et mida kinkida...

Aga selleks korraks on kõik! :)

-Johanna

Ps: Ma arvutis veel ilustan seda postitust, kõik hetkel telefonis tehtud :)

:)

Heihopsti!

Tänast postitust alustan sellega, et me käisime just vanaema ja emaga kuskil kohvikus kus ma sõin maailma kõige jõledamaid spagette ja shokolaadi kooki oma elus.

Pean tõdema et midagi väga erilist vahepeal juhtunud pole. Kõik endiselt sama. Kodu-kool-kodu. Ainult et üles ärgata on tavapärasest natuke raskem ja öösiti ei saa eriti magada niiet kohutav väsimus on. Ma näen viimasel ajal mingeid eri kahtlaseid unenägusid. Näiteks peale seda, kui see tropp koer mind hammustas, näen ma pidevalt unes kuidas moodi mingi koer mulle kallale tuleb või siis haugub mu peale. Ja sellised unenäod, kus ma olen Taist korra Eestisse lennanud millegipärast ja siis pean uuesti Taisse lendama, aga jään igakord mingi mega lolli põhjuse tõttu lennukist maha...
Veel üks tore avastus siit Taist on see, et siin on hüppavad ämblikud. Et siis olin üks päev rahulikult köögis, üritasin omale nuudleid teha ja siis ma nägin mirolaineahju peal ühte musta ämblikku. Ma suhtkoht ignoreerisin teda ning tavaliselt ma ei minesta kui mingi väike ämblik kuskil on. Panin oma nuudlid ahju, ootasin 4 minutit, läksin tagasi ahju juurde ja see tropp otsustas just sel hetkel ahju pealt külmkapi peale hüpata...Ma sain elutrauma vist tol päeval. Igastahes need nuudlid passisid seal ahjus veel kergelt 20 minutit kuni ma end kokku suutsin võtta ja kööki tagasi minna. Ja ei tea jah mis siis juhuts...Tore ämblikukesekene hüppas külmkapi pealt ahju peale tagasi. Nojah siis noh, mul nagunii polnud kõht nii tühi haha...

Ahjaa, eile tegin veel sellise nalja et otsustasin peale tunde minna kooli lähedal olevasse kaubanduskeskusesse kuna meil lõppesid tunnid rahutuste pärast linnas kell 2 ning mul oli vaja 3 tundi surnuks lüüa. See oli pehmelt öeldes kõige halvem idee mis mulle on siin Tais olles pähe tulnud. Õues oli kergelt 36 kraadi aga noh kes siis sellepärast minemata jätab, eksole? Nii ma siis jalutasin sinna, päikese käes 15 minutit ning pidin vähemalt 5 korda pildi tasku panema. Ja see kaubamaja oli suht mõtetu ka veel...Tagasi kõndimisest ma ei taha enam mõeldagi. Peaegu et surin. Pea valutab vist siia maani. Vapustavad ideed sul ikka Johanna, bravo.

Kooli kohta ütlen ma nii palju, et tunnid hakkavad juba väga igavaks muutuma, silmi on aina raskem lahti hoida. Vihikusse ma eriti enam midagi ei kirjuta. Ainuke tund kus ma midagi kuulan ja täies mahus kaasa teen on inglise keele grammatika tund.
Klassikaaslastega on endiselt väheke awkward aga vähemalt olen hakanud nendega rohkem rääkima ja nemad ka ei arva enam et ma kavatsen neid hammustada.
Teine Itaalia vahetusõpilane on vist kooli suhtes alla andnud, teda pole juba nädal aega näinud, mis on mõnes mõttes nõme ja kõik küsivad mult et kus ta on ja ma olen nagu hehe ma ei tea...

Ühel päeval käisime õega kahekesi linnas. Algul oli mure, et kuidas me linna saame. Õde pakkus, et läheme motikaga, nagu motikataksod, aga mulle siis meenus, et ma ei tohi motikaga sõita...Ja ma vist ei julgekski. Vaadates seda liiklust ning kuidas moodi need motikad siin autode vahel tiirutavad. Külmavärinad tulevad sellepeale mõeldes.
Niisama vahepeale ütlen, et ma panen praegu poppi tunnist ja olen raamatukogus ja üritan siin kirjutada, aga see klaviatuur ajab mind kohe kohe väga närvi. Koguaeg vahetab inglise keelse klaviatuuri peale kui kasvõi mõtlen ü tähe kasutamise peale. Johanna is not amused.
Aga jah, me siiski otsustasime takso kasuks. Mis mulle natuke nalja tegi oli see, et õde tegi kohe takso numbrist pildi ja saatis kõik taksojuhi andmed emale. Hea et veel taksojuhist endast pilti ei teinud. Okei, ma saan aru et see oli meie turvalisuse huvides, juhuks kui taksojuht tahab meid kuhugi mujale sõidutada, aga naljakas oli ikkagi. Linna saime siis umbes 200 bahtiga ehk siis umbes viie euroga. Mitte just niiväga kallis, arvestades seda kui kaugel me linnast elame.
Visati meid siis maha Siam Paragoni juures, see rikkurite kaubamaja. Eesmärgiks oli meil jõuda vahakujude muuseumisse, Madame Tussauds Bangkok. Sissepääs oli nii mulle kui ka õele 450 bahti (umbes 12 euri), kuna ma siin õpilane siis mulle kehtib sama hind mis taikatele hehe. Kokkuvõttes oli see megalahe, mõned kujud tundusid ikka väge reaalsed (mitte küll selle inimese nägu...) ja kui ma esimest kuju nägin sisse minnes, siis ma isegi veits ehmatasin.

Iga tai tüdruku unistus, Nichkhun

Pole õrna aimugi kes see daam on

Normaalsed

Ja siis läksime ühte ilusasse restorani ja ma sõin nii head riisi!!! See oli tõsiselt hea!

Vaade restoranist

Peale vahakujude muuseumi läksime me BTS-iga (skytrain) mingisugusesse Jaapani kaubamajja...mis oli väga nunnu. Käisime seal "kõik 60 bahti" poes ja ostsin sealt omale lõpuks need "ülikuulsad" patsikummid mida vist iga inimene siin Tais kasutab peale minu. Need on nagu sellised ee vedrud? Ja siis veel mingeid jaapai komme mis olid ülihead aga neid oli pakis umbes 3 niiet.
Ahjaa, mulle maksis üks ots selle rongikesega 40 bahti (~1 eur).
_________________________________________________________________________

Täna lõppesid meil ka tunnid kell 2 nende rahutuste tõttu. Ausalt öeldes ma ei saagi aru mis täpselt toimub, aga mingi grupp inimesi pole vist praeguse valitsusega rahul või midagi sellist ja siis nad vist märatsevad...Pole küll õnneks midagi näinud või kuhugi jalgu jäänud, aga ju siis on asi tõsine kui meid koolist varem ära lastakse.

Seda ka, et Tais on emadepäev tulemas! Esmaspäeval, kui täpsem olla. Siis meil on koolist vaba päev hehe. Mul on nüüd selline küsimus, et miks Eestis emadepäeval koolist vaba ei ole ah? Mul pole õrna aimugi mida oma emale siin kinkida. Ju siis meisterdan mingi kaardi valmis.

Aga nii lühike see postitus siis ongi seekord!

Olge tublid!

1 kuu ja miljon tähte

Täna on siis möödas üks kuu sellest kui ma siia Taisse lendasin.
Ausalt öeldes see, et ma siia praegu kirjutan on mulle endalegi ootamatu...aga ma ei tea, tahaks nagu paar asja kirja panna ja nö "hinge pealt ära saada"? Pole ammu kellegagi väga nagu "deep talk'i" teinud if you know what I mean...Aga ma arvan et kui ma kõik oma peas kinni hoian ning ketran neid asju üle miljon korda, siis ma ei tea mis juhtub. Niiet ma siis räägin oma arvutiga. Kõlab kohutavalt masendavalt. Ja ma ütlen juba ette, et pole vaja muretseda mitte ühegi asja üle mis ma siia kirjutan, sest et need on vaid mu hetke tunded. :)

Esiteks ma mainin ära, et tänane "jee üks kuu möödas" päev on olnud mu siinoleku kõige igavaim päev. Ja samas ka kõige rahulikum ja mingismõttes relaxed. Ehk siis ma olen terve päev üksi kodus olnud ja arvutis passinud ja youtube'ist videosid vaadanud. Ja söönud. Kui mul muidu pole Tais eriti isu ja hoian end megalt tagasi siis täna on see päev kus sisse läheb kõik ilma pikema mõtlemiseta mis on KOHUTAV, kõik need snäkid siin on lihtsalt nii head ja soolased ja maitsekad ja ebatervislikud ning pole mingit lootustki lõpetada enne kui pakk on tühi. Ja ma ei tea. Lihtsalt hea on olla üle pika aja üksi.

Mõnesmõttes olen ma endas veidikene pettunud, ma ei saa sinna midagi parata. Ma ei tea kuidas seda seletada aga lihtsalt vahel ma käitun nii lollilt ja idiootselt et ma õhtul magama minnes tahaks nutta enda üle. Mul on lihtsalt kohutav komme eitada kõike või nagu...kui keegi näiteks küsib minult et kas mul on kõht tühi ma lihtsalt automaatselt ütlen et ei ole. Isegi kui mul on. See lihtsalt aah ajab mind ennast nii närvi ja ma olen suht kindel et mu pere ka. Ja üleüldse ma teen paljusid asju nii lollilt. Mis on vist normaalne uues ja tundmatus keskkonnas...aga siiski. Vahel on küll lihtsalt selline tunne, et ma olen mingi jõle dissapointment oma perele ja pole see inimene keda nad ootasid.

Räägin vahelduseks oma nahaarsti juures käigust.
Ühesõnaga käisime siis lõpuks emaga nahaarsti juures suures dermatoloogia haiglas mis nägi välja nagu...haigla. Ma ei tea küll mida muud ma ootasin aga ma ei oodanud et see nii haigla välja näeb. Sinna minekuks pidin ma tõusma kell pool 6 hommikul ning kolmveerand sõitsime välja (peale riietevahetust muidugi sest et õlapaeltega särk ei olnud sobilik sinnaminekuks...). Jõudsime siis lõpuks sinna, õues sajas vihma, polnud väga palav õnneks ning issand jumal kui palju rahvast. Kell 7 hommikul. Kes läheks vabatahtlikult nii vara kuhugi haiglasse!?!? Peale minu loomulikult...Igastahes mega mega imelik oli seal olla kõigi nende taikate keskel. Täitsime mingi ankeedi, ootasime 30 minta, mõõdeti mul vererõhku ja siis läksime sööma. Peale seda läksime tagasi ning ootasime....3 tundi. et rääkida 4 minutit arstiga. :-) Milline rõõm see küll oli! Telefon sai ka peale ühte tundi tühjaks. Positiivne oli see, et arstitädi rääkis inglise keelt aga ma pean ausalt ütlema, et kasu temast polnud. Vähemalt minu arust. Midagi tarka ma teada ei saanud, kirjutas mulle välja reaalse hunniku asju mida kõike ma peaks omale näkku toppima ja sisse võtma. Sinna kuulusid siis mingid tabletid, mida ma peaks võtma kaks tükki päevas - mis on nende kõrvalmõjud võivad olla, seda googeldasin hiljem. Arst ei öelnud sõnagi nende kohta. Ma suht kahevahel et kas peaksin neid võtma või mitte. Siis olid veel kaks mingit kreemi ja geeli, mis tundusid üpris ohutud...? Hunnikus olid veel niisutaja, seep ja päikesekreem. Kõik need olid toredates roosades topsides millel polnud ühtegi silti peal. Ma ei saa sinna midagi teha et ma ei usalda mingeid silditud potsikuid mille pealt ma ei saa midagi lugeda koostisosade kohta või et nagu what are you?? Päikesekreemi ma igastahes mitte mingi hinna eest omale näkku ei pane, sest et selle tekstuur on ee ma ei teagi kuidas seda kirjeldada. Selline kuiv ja tükiline ja hallikas ja üleüldse kahtlane...Tänan ei.
Kogu see korraldus seal oli lihtsalt koomiline ja väsitav. Põhimõtteliselt saad ühest putkast mingi paberi millega lähed järgmisesse putkasse kust saad natuke suurema paberi ja siis järgmisesse kust saad kotitäie ravimeid ja siis edasi järgmisesse kus maksad raha. Kokku läks mul see nali maksma tiba alla 1000 bahti ehk siis ~25v euri. Pool sellest oli arsti visiidi tasu ja siis pool need roosad potsikud ja kahtlased tabletid ning geelid. Ära saime sealt kell 12. Tagasi kuhugi teisse kliinikusse kutsuti ming 9. august, niiet loodetavasti läheb seal paremini? Ei hakka midagi lootma muidugi.

_________________________________________________________________________

See 1 kuu siin Tais on olnud lihtsalt mega segane, huvitav, uskumatu ja erinev ning mulle just meenus, et enne peredesse tulekut aastaalguse seminaril me pidime tegema endale kirjad et millised on meie ootused esimeseks kuuks ja kuidas arenenud oleme ühe kuuga...Ma vist panin sinna kirja midagi sellist et "mul on paar sõpra ning oskan võibolla natuke tai keelt". Sõprade koha pealt on üpris hästi läinud aga tai keel....eh. Mul on lihtsalt selline tunne et ma saan olema üks nendest vahetusõpilastest kes aasta pärast oskab öelda vaid "tere", "aitäh" ning et "mul pole kõht tühi." Koolis räägiti mulle, et mingi aasta oli neil üks tüdruk Soomest vahetusaastal ning ta ei õppinud aastaga tai keelt üldsegi selgeks, selle eest Itaalia poiss olevat rääkinud täiesti vabalt. Get it? Ma olen eestlane ja mu klassikaaslane on itaallane. Haha.
Okei okei, ma arvan et nii hull see ka pole. Kõigest kuu on alles möödas. Kuigi tundub küll, et alles nädalake või paar on siin oldud.

Ma poleks iial uskunud, et ma seda ütlen, aga ma mingis mõttes igatsen Eestit. Aga ainult mingis mõttes! Kõige rohkem ma vist igatsen õue/linna/kuhuiganes minekut nii nagu ma ise tahan. Või et nagu ma saan uksest välja ja nt metsa minna. Suurlinnas elamise rõõmud. Siin ma ei saa hetkel isegi ust lahti teha, sest et meil on koer kes ei ole minust just kuigi vaimustatud ning ma vist pole seda kirjutanud et see tropp hammustas mind? Kuigi ta vist nüüd veits leplikum, ei haugu mu peale enam ning isegi et liputab saba.
Ja pealegi, kuhu mul minna oleks? Linn on siit miljoni kilomeetri kaugusel, ümbruskonnas pole midagi teha, õues on veel palav kah. Aga ma ei vingu. Võinoh, vingun aga mitte halvas mõttes. Veel.

Ma parem lõpetan selle mõtetu postituse ning loodetavasti järgmine postitus saab olema toredam ja huvitavam ning vähem masendavam. :-)

Lambad

Terekest jälle

(Ma alustan seda jutukest sellega, et mul läheb hästi. Ma lihtsalt ei oska kuidagi teist moodi vastata küsimusele "Kuidas läheb?" Mul läheb alati hästi ja isegi kui lähe ma ütlen ikka et läheb hästi. :) )

Ma vabandan juba ette igasuguste inglise keelsete väljendite pärast. Ma juba ausalt öeldes mõtlen ka inglise keeles, eesti keel on täiesti out. Tai keelega on küll halvad lood, aga inglise keele saab küll kenasti selgeks.

Ausalt öeldes ma teagi kust alustada, juhutnud on selle 9 päeva jooksul mil ma pole siia kirjutanud palju. Enamus neist asjadest on toimunud mu peas muidugi. Kui see makes sense.

Ma pole enam ainuke vahetusõpilane. Tulid üks itaallasest tüdruk ning saksa poiss. Itaalia tüdruk käib minu klassis aga poiss on Tai programmis väidetavalt, aga pidavat vist English programi tulema mingi hetk... Itaalia tüdruku nimi on Sara ning ta on väga tore. Koos me klassis ei istu. Tema istub ühes klassi otsas ja mina teises. Mõnes mõttes on tore, et ma pole enam ainuke välismaalane meie klassis. On keegi kellega muljeid jagada ja natu natuke Tai üle vinguda. Vinguksin ma selle üle, et Bangkoki õhk on mu nahaga kohutavaid asju korda saatnud. Palavus + niiskus + õhusaaste = katastroof. No ja kuidas seda olukorda siis parandada? Elada külmkapis. Aga tõsiselt, see pole tore. Suhteliselt närvi ajab. Kui varem arvasin et mu näonahk on kohutavus kuubis, siis nüüd ma tahaks selle lihtsalt maha koorida. Famiilia on ka juba mures mu naha pärast ning tahavd mind saata nahaarsti juurde ja ilmselt ma olen sellega nõus ja eks vaatab mis edasi saab. Seni kaua elan paberkott peas suure masendusepilve sees.

Koolis käimine muutub järjest toredamaks ja lõbusamaks, pole enam nii palju üksi passimist ja raamatu lugemist. Klassikaaslastega (ning ka klassiväliste inimestega) rohkem sõpradeks saanud ning ära harjunud. Algul  oli küll suht nii, et ei julenud isegi klassis väga ringi käia ja ise juttu alustada, aga nüüd on asjad paranenud. On inimesi kellega niisama chattida ja see on väga väga tore. Ainuke probleem mis tekkis on see, et tunnid hakkavad kohutavalt igavaks muutuma, eriti bioloogia ja keemia ja füüsika. Aju reaalselt ei mõtle üldse kaasa, lihtsalt tuimalt kirjutan asju tahvlilt ümber. Mitte et mul kohutavalt oleks vaja kaasa mõelda...aga siiski! Keemia õpetaja ei ole minust just kuigi vaimustatud, kuna ma ei saa keemiast mõhkugi aru ja see materjal on lihtsalt wow. Ja siis ta tuleb oma pastakaga mu paberi peale sodima ja seletama ja mul jääb üle vaid "ja ma saan totaalselt kõigest aru" näoga noogutada kõige peale mis ta ütleb. Kasu sellest pole. Üritagu palju tahab aga minu aju vahetusaastal keemiat ei aksepteeri. Ja  klassis mu ees istub üks poiss, kes oli Taiwanis vahetusõpilane ja ta ütles, et tema ei käinud oma vahetusaastal üldse eriti tundides ning ei õppinud vaid liugles niisama koolis ringi ja mängis arvutimänge...ei mõjunud just kuigi ee innustavalt? Aga kohutav on see, et mu pere küsib koguaeg et "do you study hard?" ja no mida ma ütlen selle peale?!?!?! Ei, ma ei õpi üldse sellepärast et noh, ma ei viitsi vaata ja ei saa eriti aru haha. Viuuu lennuki peale ja Eestisse tagasi.
Okei nii hull see olukord ja pole aga siiski :D Niiet mu tavapärane vastus on et ma üritan. Ja loodan et rohkem küsimusi ei tule õppimise kohta.
Aga inglise keele grammatika eksamil sain suht hea skoori. Vist oli 31/34 või midagi sellist. Kui töö kätte sain pidin peaaegu oma idiootsuse peale nutma hakkama. Vaatasin neid kõige lollakamaid vigu mida ma olen oma elus kunagi teinud ja otsustasin et ma ei oska enam inglise keelt.
Meil oli veel üks inglise keele eksam, kuulamise oma. Seal lasi õpetaja meile laule nagu "Another Brick In The Wall" ja "Nothing Compares to You", Biitlite "She's Leaving Home" ja mingeid teisi igivanu laule ja me pidime laulusõnadel lünki täitma. Kõlab kergelt eks? Aga ei. Niimodi kuulates kõlavad täiesti lihtsad jaööd  loogilised sõnad millegi täiesti muuna ja lõpuks jookseb juhe nii kokku ja õigekiri lendab aknast välja. Midagi sain ikka tehtud.
Ja kui üllatav see ka poleks, oli meil veeeel üks inglise keele töö. Seekord siis sõnavara peale. Sõnade listi polnud ma loomulikult saanud ja õppinud selleks polnud niiet poole ajast vaatasin seda lehte nagu esimest korda loeks inglise keelt. Ja see osa kus pidi sõnadele seletuse taha kirjutama...Ma ei taha et õpetaja mu tööd kontrollib, nii piinlik. No kuidas moodi sa seletad lahti sõna benchmark. Ma nagu teadsin kuidas seda sõna lauses kasutada, aga no...

_________________________________________________________________________

Ühel toredal päeval käisime mina, ema, õde ja Pom templites. Algul käisime tempils munga juures. Terve see aeg polnud mul lihtsalt õrna aimugi mida ma parasjagu tegin ja nägin arvatavasti väga loll välja. Aga noh, vähemal on see kogemus nüüd olemas. Meelde jätan selle, et ei tohi võpatada kui järsku veega pritsitakse.
Peale seda läksime siis...ilusate ehitiste juurde. See, millest pilt all pool on, on väga väga kõrge, käisime umbes poole peal (khm õde välja arvatud sest et ta on scaredy cat). Vaade oli ilus, ei midagi ee erilist enam. Aga mulle need lillekesed kohutavalt meeldisid!!

Turistikas

Kogu see monstrum on kaetud teekruusi tükkidega

Hiina teekruusist tehtud lilleke

Edasi läksime paadi peale ning sõitsime Wat Pho templi juurde. Ma ei tea kas te mäletate mu Grand Palace'i külastust, aga see oli umbes sama palav ja piinarikas aga kohutavalt kena. Ringi liikumine käis ühest varjust teise.

Üli hea kvaliteediga pilt reclining Buddhast

Ma pean mainima et see tüüp oli ikka üli suur. Selle ümber ringi tegemine võttis ikka omajagu aega, kaasa aitasid muidugi ka kari turiste. Selle kõrval seina ääres oli ka ee ma ei tea mitu mündi topsi rivis, aga igastahes tagasi väljapääsu juurde minnes panime igasse topsi ühe mündi. Mis sellest kasu oli, ma ei tea.

_________________________________________________________________________________

Kuna praegu on enamus koolides midterm eksamid, siis meil on lausa 4 vaba päeva! Well, mul on tegelikult 2 nädalat kuna ma olen selline tore inimene kes ei pea eksameid tegema :-) Kui nüüd väga aus olla, siis ma natuke igatsen kooli! Sellel on ka omad teatud põhjused miks, aga ma lihtsalt ei kujuta ette mida ma teen 2 nädalat?! Eks siis vaatab mis saama hakkab.

Aga eile sõitsime me perega Kanchanaburisse. See on Bangkokist umbes kahe ja poole tunnise sõidu kaugusel. Seal linnas elab Loore muidu, teine vahetusõpilane Eestist. Temaga kahjuks ei trehvanud.
Igastahes, algul me käisime Teise Maailmasõja kalmistul, mis nägi muide mega kena välja. Aga samas oli see ka üpris kurb, sest et neid oli seal...900? 1000? Ei mäleta enam. Fantastiline mälu, ma tean.
Enamus sõdurid olid oma elu kaotanud 20-ndates eluaastates.

Peale seda sõitsime edasi ühe silla juurde ning siis käisime sõja muuseumis. Ma ei saa öelda et need mulle mingit erilist huvi pakkusid, niiet ma ei hakka neist pikemalt kirjutama. Muuseumil oli kena lagi.

Edasi oli sõit ühe ajaloolise filmi võttepaika. Ütleme nii, et see koht oli ikka mega suur. Ja nägi nii kohutaval tõepärane välja, aga tegelikult olid kõik need uhked templid ja muud ehitised ja müürid tehtud vahtplastist (ma arvan et see on eesti keelne vastand sõnale foam...)

Petab ära küll...

Feikide feik

Oma öö veetime me ühes kenas hotellis mis oli paigutatud veel kenama jõe äärde. Kindlasti oli sellel jõel ja nimi aga kes seda enam mäletab.

Vesi oli ülisoe!

_________________________________________________________________________


Tänane päev oli kokkuvõttes megatore! Vaatamata traagilisele hommikule, kus mul kires kukk täiest kõrist kell 5:45 kõrva ääres. Kuke all mõtlen ma oma toakaaslase telefoni. Jah, ta äratuskella helin on kuke kiremine. Ma ei olnud just õnnelik.
Aga me käisime ühes väga ilusas/armsas/toredas/ "farmis" lambaid vaatamas. Pole vist vaja mainida, et oli jõle palav. Huvitav mis tunne oleks olla lammas ja kanda meetrist kihti villa enda ümber ning siis päikese käes tatsata ja lehti närida ja fotokatele poseerida.
Igastahes see koht oli suur ja lai ja ma ei tea mida veel. Kuidagi hea tunne tekkis seal. Ma ei tea kuidas seda kirjeldada. Inimesi oli küll megalt. Ma ei näinud mitte ühtegi enda sugust tulnukat. Mitte ühtegi!!
Põhimõtteliselt oli see farmike suhtkoht "mägede" vahel. Vaade oli üliüli kena.
Lambad olid meganummid! Nad nägid küll kõik suhteliselt ee purjus välja aga sellegi poolest nummid!

See vend oli raudselt midagi tarvitanud

Nendest ei hakka rääkimagi....

Õega :)

Südamekesekene

Farmist ära sõites peatusime mingis kohas kus oli väga palju küünlaid.
Ma tean, et kogu see jutt siin kõlab nii, nagu mul poleks aimugi mis kohtades me kõik käisime ja see on tõsi, ma ei teagi :D Sõidame, auto peatub, kobin välja, vaatan ringi, küsimusi pole meeles esitada ning enda arust nagu polegi vaja, nimesid ei vaata...Ma ei saa sinna midagi parata. Liiga huvitav on et koha nimi meelde jätta.
Igastahes seal oli siis palju küünlaid. Kogu see armas kohake oli täis küünlavahast tehtud kujukesi ja puude küljes rippusid vahast tehtud kujukesed ja see kõik nägi ülimalt muinasjutuline välja.

Küünlavahast südameke

Siiski küünlad mitte pulgakommid :(

Täiesti juhuslikult kohtusin seal ka teise YFU tüdrukuga, kes oli ka oma perega väiksel tripil. Tema kahjuks läheb Taist ära juba kahe nädala pärast. Sai 3 minutit muljeid jagada kellegiga. 

_________________________________________________________________________

Oeh...see on lihtsalt täiesti müstiline kui väsinud ma koguaeg olen. Ma tean, et osalt on süüdi vist pisike kultuurishokk ning see kohutavalt kuum kliima. Kuidagi imelik on olla. Kui ma praegu hakkan mõtlema, siis ma olen siin Tais juba kuu aega olnud põhimõtteliselt. Okei, neljapäeval saab kuu aega ja ma totaalselt ei ole seda oma väiksesse, roosasse, valgete täppidega märkmikusse kirja pannud hehe. Aga see aeg on läinud kohutavalt kiiresti ja märkamatult. Huvitav kas siis kõik kuud lähevad niimodi mööda? Natuke hirmutav on sellele mõtleda...
See on täiesti out of context, aga ma olen oma "mobiiliarve" peale kulutanud kuu aja jooksul vaid ~10 euri. Sinna hulka siis läheb nett, kõned ja sõnumid. Netti olen ma telefonis ikka megalt kasutanud niiet võib vist teha omad järeldused? Ainuke paha asi on see, et ma ei saa saata välismaale sõnumeid aka Eestisse. Niiet ema, kes sa seda blogi võibolla loed, ma saadan sulle meili vastu! :P Ja teine paha asi on ka see, et ma ei tea iial ette millal mu kaardil raha otsa saab. Ma juba ootan seda hetke, mil ma olen üksi kuskil Bangkoki tänavate rägastikus, kus keegi ei räägi inglise keelt ning mu kaardil pole raha enam alles...Noh, alati võiksin võtta takso ja sõita koju, teaks ma vaid kuidas oma kodukanti hääldada ja aadress meelde jätta. Ma töötan selle kallal.

Ma arvan, et ma siinkohal lõpetan. Magama minnes tulevad raudselt kõik need asjad meelde mis ma veel kirjutada plaanisin aga oh well!

Olge tublid ja toredad ning saadan teile sääski ja päikest Eestisse! :)

Pealkiri

Täna oli selline tore päev, kus mina ja mu õde saime koolist poppi panna ja 2 tundi kauem magada! Või tegelikult ma et saa seda väga poppi panemiseks kutsuda, sest et mu klass läks täna day tripile, kuhu ma ilmselgelt minna ei saanud, sest et täna oli minu onu ülikooli lõpetamine. Ma kahjuks ei mäleta selle ülikooli nime... Igastahes soovisime talle õnne ning tehti vähemalt 100+ pilti, mis lõpuks nii ära tüütas, pluss oli päris palav. Kohutsin täna ka vanaisa ja nõbudega ja nende vanematega.

Emaga

Vanaisa ning tubli lõpetajaga

Pole sõnu

Perekond

Peale seda pildistamishullust ning õnnitlemist läksime meie noored "shoppama". Keegi eriti midagi ei ostnud niiet shoppamine jutumärkides. Läksime kaubanduskeskusesse nimega Siam Paragon. Ja issand jumal kui ilus. Ja suur. No ja....kallis. Esimene pood mis mulle vastu jõllitas oli Louis Vuitton. Edasi tervitas mind Dior jne...Ütleme nii et kõik luksusbrändid olid esindatud. Võid omale sealt vabalt ka Maserati osta, pole probleemi, mine ainult õigele korrusele ja proovi mitte ära eksida. 

Õde ja Dior. Sisse me vaesed lapsed loomulikult ei läinud

Meie eesmärk oli minna raamatupoodi, lõpuks me sinna ka jõudsime, peale väga aeglase liftiga sõitmist. Raamatupood, nagu arvata võis, oli hiiglaslik. Valikut oli liigagi palju, pea hakkas ringi käima. Oli tai keeles, hiina keeles, jaapani keeles, inglise keeles, pudikeeles, viipekeeles...raudelt oli kuskil ka eesti keeles raamat. Suutsin omale siiski kaks raamatut valida, mida nüüd naaatuke kahetsen, aga see vist pole väga oluline... :D
Väga kaua me seal rikkuritekeskuses ei passinud, sõime ühe mega mega magusa jäätise, mis ajas mu südame pahaks ning suundusime tee äärde taksot püüdma ning koju! Pean mainima, et mu unistus täitus, ning see takso oli roosa. See oli maailma igavaim taksosõit mu elus. Ma olen pettunud.

Nüüd õhtul oli meil perekondlik õhtusöök onu auks, kuhu siis kogunesid kõik kokku, väga paljud keda ma enne näinud pole. Tutvumist oli palju.

Minu uus sõber Pom

Sõime palju, isegi liigagi palju. Siin Tais võib reaaselt veel paksemaks minna, täitsa jube. 

Onud ja tädid laulsid meile ka karaoket, ma ei saa just öelda et neil lauluhäält on :D Aga lõbus oli sellegipoolest. 

_________________________________________________________________________

Paar sõna ka koolist veel.
Tai kool on raske. No minu arust vähemalt. Esiteks on õpilastel nii palju õppida ja see materjal on lihtsalt hingemattev. Ja ma praegu mõtlen, et ma vingusin Eestis kui geograafia õpetaja jättis umbes 10 vihiku lehte õppida...Siin on keemia materjal 30 A4 paberit, mõlemalt poolt täis. Keemia ja bioloogia õpikutest ma ei hakka rääkimagi. Entsüklopeedia paksused ja ma ei liialda. Aga nagu ma olen aru saanud, siis need õpikud on rohkem lihtsalt teema üle lugemiseks aga siiski. Samal ajal kui kogu klass tegi üks päev keemia tööd (3-4 A4, mõlemalt poolt täis), käskis õpetaja mul õpikust seda peatükki lugeda, mille peale nad tööd tegid. Inglise keel pole kunagi arusaamatum olnud. Aga noh, tuleb hakkama saada. Ja ei saa sinna midagi parata, aga Eesti kool tundub kõige selle kõrval nüüd köki-möki. Ja mul on selle üle hea meel :D

Üks päev käisime ema ja tema sõbrannaga shoppamas The Central Plazas...ühes neist miljonist. Sellel oli mingi oma nimi ka, aga mu mälu on nimede suhtes alla andnud. Igastahes oli see mega ilus ja korralik ja suur nagu kõik need ülejäänud. Aga seal ma isegi ostsin midagi!! Käisime päris paljudes kingapoodides, kus ma lihtsalt istusin ja vaatasin ühte punkti kuni mu ema ja ta sõbranna jalga proovisid kingi. Jama on see, et seal oli neid kingapoode ikka üpris palju. Lõpuks lõpuks läksime kuskile kus müüdi ka riideid, algul nad küll vedasid mind "50% allahindlus" riiete hunniku poole, kust nad üritasid mulle igast ee...kuidas seda nüüd öelda...vanematele inimestele mõeldud riideid sobitada. Aga siis, kui mul oli nina ees see kole sinine särk, ma nägin kaugustes seda imelist särki! Nii ma siis jooksin selle poole ennast unustavalt ning armusin silmapilkselt.

*sügav ohe*

Peale seda nägin ma kaugustes ühte üli armsat poodi nimega Beauty Cottage. See info, kui kaua ma seal aega veetsin ning palju raha kulutasin, on salastatud.

Ma oleksin peaaegu juba unustanud, et laupäeval me käisime floating marketis. Sõitsime paadiga mööda kanalit ringi ning vaatasime...midagi. Põristasime mööda igasugustest majadest, mõned ilusad, mõned rääbakil. Paadis oli ka giid, kes rääkis tai keeles ilmselt midagi väga olulist, sest et minu arust ta ei tõmmanud selle nelja tunni jooksul kordagi hinge. 

Külastasime ka orhidee farmi, kus oli meeeeletult palav ning oriheede kohal oleval võrgul roomas ringi tore roheline uss. Infarkt polnud kaugel sel hetkel kui ma teda oma pea kohal mulle osta jõllitamas märkasin. Sääsed-okei, ämblikud-elab üle, uss pea kohal-eip. 

Tagaplaanil ema ja nummidus kelle nimi mulle kohe üldse meelde ei taha jääda

Õega

Mainin ka seda, et umbes kaks orhideed oli õites. Ei olnud just kõige põnevam.
Peale seda tegime ka väike peatuse templis, mis oli väga ilus, nagu kõik ülejäänud miljon templit Tais. 

_________________________________________________________________________

Üks õhtu käisime ema ja hmm...tädiga? Pole kindel kas ta on tädi või mitte, aga käisime Tescos süüa ostmas vanaemale ning peale seda tegid nad mulle ringsõidu Bangkoki peal, koos giidiga. Giidiks oli siis mu tädi. Sõitsime ümber The Grand Palace'i ja igasugustest tähtsatest hoonetest ning ülikoolidest mööda. Sain ka teada, et kuningapaaril on oma isiklik kai jõe ääres, kust mitte keegi teine ei tohi paadi peale minna kui ainult nemad. See nägi ikka päris uhke välja. 

Ja ma arvan, et ma ei väsi kordamast, kui ilus on Bangkok õhtuti. Pole nii palju autosid ja inimesi, kõik majad  (pilvelõhkujad) on tuledes, kõik tundub nii rahulik. Sildadest üle sõites on vaade lihtsalt kohutavalt ilus. Pilti loomulikult ma pole teinud...Auto aknast vist ei saaks väga head pilti ka. Aga jah. Nii suures linnas sõites tunnen ma end ikka väga tähtusetu ja pisikesena. 

Ma arvan et ma nüüd lõpetan, olge mu üle uhked, et ma nii palju pilte suutsin siia panna, eksole :D

Tsauki tsau!

Kool

Kool: Yothinburana School

Asukoht: Bangkok

Õpilaste arv: liiga suur

Pühapäeval tulid meile kõigile host pered järgi ning sõidutati koju. Mulle tulid järgi ema, õde ja õe õpetaja, kes oli minu õlast madalam. Plakat oli ka. Seda pilti vist on enamus facebookis näinud.

Pean tunnistama, et algul oli väga imelik, sest et ma teadnud kuhu astuda ja kuidas käituda ning mida öelda. Läksime siis koheselt mulle koolivormi ostma, mis koosneb helelillast särgist, tumesinisest seelikust, vööst, mustadest kingadest, sokkidest. Ja siis kehalise kasvatuse vorm on tumesinised pikad püksid, tumesinine pluuse ja valged ketsid. Algul ma arvasin et koolivormiga hakkab kohutavalt palav ja ebamugav olema, aga tegelikult on täpselt vastupidi. Hommikul ei pea isegi sekunditki mõtlema sellele, et mida selga panna või mis soengut täna teha. Jube mugav.

Esimene päev koolis oli...eh....väga väga väga imelik. Esiteks juba sellepärast, et ma pean iga koolihommik ärkama kell 5 ning esimesed 3 tundi olen ma totaalne zombie ja ei mõika midagi. Jõudsime siis kooli, kõik vaatasid mind nagu maailmaime. Kohtusin English Program’i juhatajaga, (seda, et see daam juhataja oli, sain ma alles eile teada...väga piinlik) kes rääkis mulle mis klassis ma õppima hakkan ning küsis küsimusi. Õpin ma siis science klassis. Mina ju tuntud keemia, füüsika ja matemaatika proff. Kahjuks (või õnneks) mind keelete klassi ei pandud, sest et hiina ning jaapani keelt ma ei valda. Kuigi mul on tunne .et ma saaks neist kiiremini aru kui keemiast ja füüsikast...Aga noh.

Oma esimese koolipäeva esimesed 7 tundi veetsin ma raamatukogus ja lugesin läbi pool Harry Potteri raamatut, sest et esmaspäeviti algavad M5 klassi (11. Klass) tunnid alles kell 1. Lõpuks päästis mind  võibolla-klassijuhataja-onu raamatukogust ja viis mind mu klassi. Kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis see polnud üldse nii hull. Pidin end klassi ees tutvustama, vahepeal naersid, ei saand aru mille peale, lõpetasin oma kõne, küsiti sada korda kust ma pärit olen ning kordasin oma nime 10 korda (olen aru saanud, et Johanna on kohutavalt arusaamatu nimi), algas tund nimega matemaatika  kus kohe plaksti pidin tegema kaasa tunnikontrolli. Ei saa just öelda et see hästi läks. Nagu esimest korda oleksin numbreid näinud. Natuke piinlik oli, aga kuna ma vahetusõpilane ning see oli mu kaheksas tund selles koolis, polnud sellest lugu (mu enda arust vähemalt).

Paar sõna koolist ja klassist: mu klassis on 41 õpilast (võimalik et isegi 42). Mina olen nr 41. On tuupureid,  paharette, hullusid, hüperaktiivseid ja nüüd ka üks blondiin. Ausalt öeldes see, et Tai õpilased on tunnis vaiksed ja korralikud on täielik jama. Ma pidin esimesel kahel päeval peaaegu et kurdiks jääma. Kohutav lärm. Ko-hu-tav. Pluss veel see, et pikal vahetunnis lastakse täie võimsusega muusikat ja lauldakse. Tundide vahel meil pole vahetunde, tunnid lähevad järjest edasi, ainult õpetaja vahetub. Kell 12:30 on pikk vahetund, 40 minutit, siis käime söömas. Sööklas peab ise toitu ostma kupongide eest ja issand jumal milline toidu valik. Nagu restoran. Riisi, nuudleid, makarone, omletti, köögivilju, kala, muna.......... midaiganes sa soovid. Pole vist vaja mainida et koolis on ka tilluke poeke, tai keeles sahakorn, kust saab osta igasugu snäkke. Tai õpilased näksivad koguaeg midagi.

„Johanna, do you want to go to sahakorn, to buy more food“

„How are you not hungry?????“

„Why are you never going to the toilet??“

Koolipäev algab iga päev rivistumisega kooli staadionil. Seal me siis istume ja seisame  päikese käes ning laulame (nemad laulavad) hümni ja kuulame mida mingid tädid-onud räägivad. See on täielik piin. Lihtsalt kohutavalt palav. Kestab umbes 20 minutit. Nädala jooksul olen aru saanud, et pole mõtet tõmmelda vaid pean istuma nii paigal kui võimalik ja vahtima ühte punkti ,et mitte ära minestada sinna kuuma kätte. Klassi pääsemine on kõige parem tunne üldse. (Igas klassiruumis on konditsioneer)

Tunnid: inglise keel(ed), matemaatika, keemia, bioloogia, earth science, sotsioloogia, füüsika, arvuti, guidance, research ja kindlasti ma unustasin midagi ära. Üpriski masendav näeb see tunniplaan välja, aga tegelikult on need tunnid isegi huvitavad/lõbusad. Vähemalt praegu. Kuu aja pärast on nagunii kopp ees.

Mul on nädalas 9 inglise keelt. Jah, 9. Nelja erineva õpetajaga. Ma veel pole pihta saanud millal mis õpetaja sisse astub klassi ja mis täpsemalt teisest õpetajast erinevat hakkab juhtuma. Aga mu klass igastahes räägib inglise keelt väga hästi niiet ilmselgelt on kasu nendest neljast erinevast õpetajast.

Mis mulle veel üllatusena tuli on see, et enamus õpetajaid kasutavad tunnis mikrofoni. Okei enam see mind küll ei üllata, sest et lärmi tase klassis on uskumatu, aga siiski. 

Algul ma istusin klassis üksi, nagu arvata võis, aga kuna meile tuli klassi veel üks tüdruk, kes oli kuskil vahetusõpilane (tai tüdruk), pidi P (pii) minu kõrvale istuma. P on mu üks kõige toredamaid klassiõdesid ning samuti mu päästeingel! Ahjaa, mu klassis käivad kaksikud. Ühe nimi on Sii ja teise nimi Saa. Sellest, kummaga parasjagu räägid, saab aru põselohkude järgi. Mitte et ma mäletaks kummal olid põselohud ja kummal mitte aga noh. Mul on nimedega üldse väga täbar lugu. Need lähevad lihtsalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja ning pärast tullakse küsima et "Do you know what's my name?" ja ma olen nagu öö ei, I'm so sorry! Rääkides vahetusõpilastest, siin koolis on üldse väga palju inimesi kes on käinud kuskil vahetusaastal. Paljud tulevad ligi ja on nagu tere tere, ma olin ka vahetusõpilane. Ja seda ka, et hetkel olen ma ainuke blond meie koolis, aga varsti pidavat tulema tüdrukud Saksamaalt ja Itaaliast. Arvatavasti mitte samasse klassi, kuna 42 õpilast is more than enough. 

Pereelust siis nii palju, et me pole koos midagi erilist veel teinud, kuna kool võtab enamuse päevast. Üldjuhul jõuame koju umbes pool 7 või pool 8 ning surmväsinuna. Vahepeal oleme läinud kuskile välja õhtust sööma. Homme vist lähme kinno koos onu ja emaga ja loodetavasti!! lähme kuhugi kaubanduskeskusesse. 

Liiklus siin Bangkokis on parim lihtsalt. Muud ma ei oska öelda. Ummik ummiku otsas. Auto alla jäämise võimalus teed ületades on väga suur. Või tegelikult piisab isegi tee ääres kõndimisest. 

Ausalt öeldes ma ei tea mida veel rohkem kirjutada. Mul läheb hästi, kuumusega juba enamvähem ära harjunud, koolis on tore, sõpru on...Ühtegi pilti ma siia lisada ei saa, sest et mu nett kodus on sama aeglane kui liiklus siin ning isegi selle teksti üles panemine võtab suht palju aega ja närvirakke. 

Aga jah, olge tublid ja kasutage päiksekreemi erinevalt minust!

-Johanna