Lambad

Terekest jälle

(Ma alustan seda jutukest sellega, et mul läheb hästi. Ma lihtsalt ei oska kuidagi teist moodi vastata küsimusele "Kuidas läheb?" Mul läheb alati hästi ja isegi kui lähe ma ütlen ikka et läheb hästi. :) )

Ma vabandan juba ette igasuguste inglise keelsete väljendite pärast. Ma juba ausalt öeldes mõtlen ka inglise keeles, eesti keel on täiesti out. Tai keelega on küll halvad lood, aga inglise keele saab küll kenasti selgeks.

Ausalt öeldes ma teagi kust alustada, juhutnud on selle 9 päeva jooksul mil ma pole siia kirjutanud palju. Enamus neist asjadest on toimunud mu peas muidugi. Kui see makes sense.

Ma pole enam ainuke vahetusõpilane. Tulid üks itaallasest tüdruk ning saksa poiss. Itaalia tüdruk käib minu klassis aga poiss on Tai programmis väidetavalt, aga pidavat vist English programi tulema mingi hetk... Itaalia tüdruku nimi on Sara ning ta on väga tore. Koos me klassis ei istu. Tema istub ühes klassi otsas ja mina teises. Mõnes mõttes on tore, et ma pole enam ainuke välismaalane meie klassis. On keegi kellega muljeid jagada ja natu natuke Tai üle vinguda. Vinguksin ma selle üle, et Bangkoki õhk on mu nahaga kohutavaid asju korda saatnud. Palavus + niiskus + õhusaaste = katastroof. No ja kuidas seda olukorda siis parandada? Elada külmkapis. Aga tõsiselt, see pole tore. Suhteliselt närvi ajab. Kui varem arvasin et mu näonahk on kohutavus kuubis, siis nüüd ma tahaks selle lihtsalt maha koorida. Famiilia on ka juba mures mu naha pärast ning tahavd mind saata nahaarsti juurde ja ilmselt ma olen sellega nõus ja eks vaatab mis edasi saab. Seni kaua elan paberkott peas suure masendusepilve sees.

Koolis käimine muutub järjest toredamaks ja lõbusamaks, pole enam nii palju üksi passimist ja raamatu lugemist. Klassikaaslastega (ning ka klassiväliste inimestega) rohkem sõpradeks saanud ning ära harjunud. Algul  oli küll suht nii, et ei julenud isegi klassis väga ringi käia ja ise juttu alustada, aga nüüd on asjad paranenud. On inimesi kellega niisama chattida ja see on väga väga tore. Ainuke probleem mis tekkis on see, et tunnid hakkavad kohutavalt igavaks muutuma, eriti bioloogia ja keemia ja füüsika. Aju reaalselt ei mõtle üldse kaasa, lihtsalt tuimalt kirjutan asju tahvlilt ümber. Mitte et mul kohutavalt oleks vaja kaasa mõelda...aga siiski! Keemia õpetaja ei ole minust just kuigi vaimustatud, kuna ma ei saa keemiast mõhkugi aru ja see materjal on lihtsalt wow. Ja siis ta tuleb oma pastakaga mu paberi peale sodima ja seletama ja mul jääb üle vaid "ja ma saan totaalselt kõigest aru" näoga noogutada kõige peale mis ta ütleb. Kasu sellest pole. Üritagu palju tahab aga minu aju vahetusaastal keemiat ei aksepteeri. Ja  klassis mu ees istub üks poiss, kes oli Taiwanis vahetusõpilane ja ta ütles, et tema ei käinud oma vahetusaastal üldse eriti tundides ning ei õppinud vaid liugles niisama koolis ringi ja mängis arvutimänge...ei mõjunud just kuigi ee innustavalt? Aga kohutav on see, et mu pere küsib koguaeg et "do you study hard?" ja no mida ma ütlen selle peale?!?!?! Ei, ma ei õpi üldse sellepärast et noh, ma ei viitsi vaata ja ei saa eriti aru haha. Viuuu lennuki peale ja Eestisse tagasi.
Okei nii hull see olukord ja pole aga siiski :D Niiet mu tavapärane vastus on et ma üritan. Ja loodan et rohkem küsimusi ei tule õppimise kohta.
Aga inglise keele grammatika eksamil sain suht hea skoori. Vist oli 31/34 või midagi sellist. Kui töö kätte sain pidin peaaegu oma idiootsuse peale nutma hakkama. Vaatasin neid kõige lollakamaid vigu mida ma olen oma elus kunagi teinud ja otsustasin et ma ei oska enam inglise keelt.
Meil oli veel üks inglise keele eksam, kuulamise oma. Seal lasi õpetaja meile laule nagu "Another Brick In The Wall" ja "Nothing Compares to You", Biitlite "She's Leaving Home" ja mingeid teisi igivanu laule ja me pidime laulusõnadel lünki täitma. Kõlab kergelt eks? Aga ei. Niimodi kuulates kõlavad täiesti lihtsad jaööd  loogilised sõnad millegi täiesti muuna ja lõpuks jookseb juhe nii kokku ja õigekiri lendab aknast välja. Midagi sain ikka tehtud.
Ja kui üllatav see ka poleks, oli meil veeeel üks inglise keele töö. Seekord siis sõnavara peale. Sõnade listi polnud ma loomulikult saanud ja õppinud selleks polnud niiet poole ajast vaatasin seda lehte nagu esimest korda loeks inglise keelt. Ja see osa kus pidi sõnadele seletuse taha kirjutama...Ma ei taha et õpetaja mu tööd kontrollib, nii piinlik. No kuidas moodi sa seletad lahti sõna benchmark. Ma nagu teadsin kuidas seda sõna lauses kasutada, aga no...

_________________________________________________________________________

Ühel toredal päeval käisime mina, ema, õde ja Pom templites. Algul käisime tempils munga juures. Terve see aeg polnud mul lihtsalt õrna aimugi mida ma parasjagu tegin ja nägin arvatavasti väga loll välja. Aga noh, vähemal on see kogemus nüüd olemas. Meelde jätan selle, et ei tohi võpatada kui järsku veega pritsitakse.
Peale seda läksime siis...ilusate ehitiste juurde. See, millest pilt all pool on, on väga väga kõrge, käisime umbes poole peal (khm õde välja arvatud sest et ta on scaredy cat). Vaade oli ilus, ei midagi ee erilist enam. Aga mulle need lillekesed kohutavalt meeldisid!!

Turistikas

Kogu see monstrum on kaetud teekruusi tükkidega

Hiina teekruusist tehtud lilleke

Edasi läksime paadi peale ning sõitsime Wat Pho templi juurde. Ma ei tea kas te mäletate mu Grand Palace'i külastust, aga see oli umbes sama palav ja piinarikas aga kohutavalt kena. Ringi liikumine käis ühest varjust teise.

Üli hea kvaliteediga pilt reclining Buddhast

Ma pean mainima et see tüüp oli ikka üli suur. Selle ümber ringi tegemine võttis ikka omajagu aega, kaasa aitasid muidugi ka kari turiste. Selle kõrval seina ääres oli ka ee ma ei tea mitu mündi topsi rivis, aga igastahes tagasi väljapääsu juurde minnes panime igasse topsi ühe mündi. Mis sellest kasu oli, ma ei tea.

_________________________________________________________________________________

Kuna praegu on enamus koolides midterm eksamid, siis meil on lausa 4 vaba päeva! Well, mul on tegelikult 2 nädalat kuna ma olen selline tore inimene kes ei pea eksameid tegema :-) Kui nüüd väga aus olla, siis ma natuke igatsen kooli! Sellel on ka omad teatud põhjused miks, aga ma lihtsalt ei kujuta ette mida ma teen 2 nädalat?! Eks siis vaatab mis saama hakkab.

Aga eile sõitsime me perega Kanchanaburisse. See on Bangkokist umbes kahe ja poole tunnise sõidu kaugusel. Seal linnas elab Loore muidu, teine vahetusõpilane Eestist. Temaga kahjuks ei trehvanud.
Igastahes, algul me käisime Teise Maailmasõja kalmistul, mis nägi muide mega kena välja. Aga samas oli see ka üpris kurb, sest et neid oli seal...900? 1000? Ei mäleta enam. Fantastiline mälu, ma tean.
Enamus sõdurid olid oma elu kaotanud 20-ndates eluaastates.

Peale seda sõitsime edasi ühe silla juurde ning siis käisime sõja muuseumis. Ma ei saa öelda et need mulle mingit erilist huvi pakkusid, niiet ma ei hakka neist pikemalt kirjutama. Muuseumil oli kena lagi.

Edasi oli sõit ühe ajaloolise filmi võttepaika. Ütleme nii, et see koht oli ikka mega suur. Ja nägi nii kohutaval tõepärane välja, aga tegelikult olid kõik need uhked templid ja muud ehitised ja müürid tehtud vahtplastist (ma arvan et see on eesti keelne vastand sõnale foam...)

Petab ära küll...

Feikide feik

Oma öö veetime me ühes kenas hotellis mis oli paigutatud veel kenama jõe äärde. Kindlasti oli sellel jõel ja nimi aga kes seda enam mäletab.

Vesi oli ülisoe!

_________________________________________________________________________


Tänane päev oli kokkuvõttes megatore! Vaatamata traagilisele hommikule, kus mul kires kukk täiest kõrist kell 5:45 kõrva ääres. Kuke all mõtlen ma oma toakaaslase telefoni. Jah, ta äratuskella helin on kuke kiremine. Ma ei olnud just õnnelik.
Aga me käisime ühes väga ilusas/armsas/toredas/ "farmis" lambaid vaatamas. Pole vist vaja mainida, et oli jõle palav. Huvitav mis tunne oleks olla lammas ja kanda meetrist kihti villa enda ümber ning siis päikese käes tatsata ja lehti närida ja fotokatele poseerida.
Igastahes see koht oli suur ja lai ja ma ei tea mida veel. Kuidagi hea tunne tekkis seal. Ma ei tea kuidas seda kirjeldada. Inimesi oli küll megalt. Ma ei näinud mitte ühtegi enda sugust tulnukat. Mitte ühtegi!!
Põhimõtteliselt oli see farmike suhtkoht "mägede" vahel. Vaade oli üliüli kena.
Lambad olid meganummid! Nad nägid küll kõik suhteliselt ee purjus välja aga sellegi poolest nummid!

See vend oli raudselt midagi tarvitanud

Nendest ei hakka rääkimagi....

Õega :)

Südamekesekene

Farmist ära sõites peatusime mingis kohas kus oli väga palju küünlaid.
Ma tean, et kogu see jutt siin kõlab nii, nagu mul poleks aimugi mis kohtades me kõik käisime ja see on tõsi, ma ei teagi :D Sõidame, auto peatub, kobin välja, vaatan ringi, küsimusi pole meeles esitada ning enda arust nagu polegi vaja, nimesid ei vaata...Ma ei saa sinna midagi parata. Liiga huvitav on et koha nimi meelde jätta.
Igastahes seal oli siis palju küünlaid. Kogu see armas kohake oli täis küünlavahast tehtud kujukesi ja puude küljes rippusid vahast tehtud kujukesed ja see kõik nägi ülimalt muinasjutuline välja.

Küünlavahast südameke

Siiski küünlad mitte pulgakommid :(

Täiesti juhuslikult kohtusin seal ka teise YFU tüdrukuga, kes oli ka oma perega väiksel tripil. Tema kahjuks läheb Taist ära juba kahe nädala pärast. Sai 3 minutit muljeid jagada kellegiga. 

_________________________________________________________________________

Oeh...see on lihtsalt täiesti müstiline kui väsinud ma koguaeg olen. Ma tean, et osalt on süüdi vist pisike kultuurishokk ning see kohutavalt kuum kliima. Kuidagi imelik on olla. Kui ma praegu hakkan mõtlema, siis ma olen siin Tais juba kuu aega olnud põhimõtteliselt. Okei, neljapäeval saab kuu aega ja ma totaalselt ei ole seda oma väiksesse, roosasse, valgete täppidega märkmikusse kirja pannud hehe. Aga see aeg on läinud kohutavalt kiiresti ja märkamatult. Huvitav kas siis kõik kuud lähevad niimodi mööda? Natuke hirmutav on sellele mõtleda...
See on täiesti out of context, aga ma olen oma "mobiiliarve" peale kulutanud kuu aja jooksul vaid ~10 euri. Sinna hulka siis läheb nett, kõned ja sõnumid. Netti olen ma telefonis ikka megalt kasutanud niiet võib vist teha omad järeldused? Ainuke paha asi on see, et ma ei saa saata välismaale sõnumeid aka Eestisse. Niiet ema, kes sa seda blogi võibolla loed, ma saadan sulle meili vastu! :P Ja teine paha asi on ka see, et ma ei tea iial ette millal mu kaardil raha otsa saab. Ma juba ootan seda hetke, mil ma olen üksi kuskil Bangkoki tänavate rägastikus, kus keegi ei räägi inglise keelt ning mu kaardil pole raha enam alles...Noh, alati võiksin võtta takso ja sõita koju, teaks ma vaid kuidas oma kodukanti hääldada ja aadress meelde jätta. Ma töötan selle kallal.

Ma arvan, et ma siinkohal lõpetan. Magama minnes tulevad raudselt kõik need asjad meelde mis ma veel kirjutada plaanisin aga oh well!

Olge tublid ja toredad ning saadan teile sääski ja päikest Eestisse! :)