Kool

Kool: Yothinburana School

Asukoht: Bangkok

Õpilaste arv: liiga suur

Pühapäeval tulid meile kõigile host pered järgi ning sõidutati koju. Mulle tulid järgi ema, õde ja õe õpetaja, kes oli minu õlast madalam. Plakat oli ka. Seda pilti vist on enamus facebookis näinud.

Pean tunnistama, et algul oli väga imelik, sest et ma teadnud kuhu astuda ja kuidas käituda ning mida öelda. Läksime siis koheselt mulle koolivormi ostma, mis koosneb helelillast särgist, tumesinisest seelikust, vööst, mustadest kingadest, sokkidest. Ja siis kehalise kasvatuse vorm on tumesinised pikad püksid, tumesinine pluuse ja valged ketsid. Algul ma arvasin et koolivormiga hakkab kohutavalt palav ja ebamugav olema, aga tegelikult on täpselt vastupidi. Hommikul ei pea isegi sekunditki mõtlema sellele, et mida selga panna või mis soengut täna teha. Jube mugav.

Esimene päev koolis oli...eh....väga väga väga imelik. Esiteks juba sellepärast, et ma pean iga koolihommik ärkama kell 5 ning esimesed 3 tundi olen ma totaalne zombie ja ei mõika midagi. Jõudsime siis kooli, kõik vaatasid mind nagu maailmaime. Kohtusin English Program’i juhatajaga, (seda, et see daam juhataja oli, sain ma alles eile teada...väga piinlik) kes rääkis mulle mis klassis ma õppima hakkan ning küsis küsimusi. Õpin ma siis science klassis. Mina ju tuntud keemia, füüsika ja matemaatika proff. Kahjuks (või õnneks) mind keelete klassi ei pandud, sest et hiina ning jaapani keelt ma ei valda. Kuigi mul on tunne .et ma saaks neist kiiremini aru kui keemiast ja füüsikast...Aga noh.

Oma esimese koolipäeva esimesed 7 tundi veetsin ma raamatukogus ja lugesin läbi pool Harry Potteri raamatut, sest et esmaspäeviti algavad M5 klassi (11. Klass) tunnid alles kell 1. Lõpuks päästis mind  võibolla-klassijuhataja-onu raamatukogust ja viis mind mu klassi. Kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis see polnud üldse nii hull. Pidin end klassi ees tutvustama, vahepeal naersid, ei saand aru mille peale, lõpetasin oma kõne, küsiti sada korda kust ma pärit olen ning kordasin oma nime 10 korda (olen aru saanud, et Johanna on kohutavalt arusaamatu nimi), algas tund nimega matemaatika  kus kohe plaksti pidin tegema kaasa tunnikontrolli. Ei saa just öelda et see hästi läks. Nagu esimest korda oleksin numbreid näinud. Natuke piinlik oli, aga kuna ma vahetusõpilane ning see oli mu kaheksas tund selles koolis, polnud sellest lugu (mu enda arust vähemalt).

Paar sõna koolist ja klassist: mu klassis on 41 õpilast (võimalik et isegi 42). Mina olen nr 41. On tuupureid,  paharette, hullusid, hüperaktiivseid ja nüüd ka üks blondiin. Ausalt öeldes see, et Tai õpilased on tunnis vaiksed ja korralikud on täielik jama. Ma pidin esimesel kahel päeval peaaegu et kurdiks jääma. Kohutav lärm. Ko-hu-tav. Pluss veel see, et pikal vahetunnis lastakse täie võimsusega muusikat ja lauldakse. Tundide vahel meil pole vahetunde, tunnid lähevad järjest edasi, ainult õpetaja vahetub. Kell 12:30 on pikk vahetund, 40 minutit, siis käime söömas. Sööklas peab ise toitu ostma kupongide eest ja issand jumal milline toidu valik. Nagu restoran. Riisi, nuudleid, makarone, omletti, köögivilju, kala, muna.......... midaiganes sa soovid. Pole vist vaja mainida et koolis on ka tilluke poeke, tai keeles sahakorn, kust saab osta igasugu snäkke. Tai õpilased näksivad koguaeg midagi.

„Johanna, do you want to go to sahakorn, to buy more food“

„How are you not hungry?????“

„Why are you never going to the toilet??“

Koolipäev algab iga päev rivistumisega kooli staadionil. Seal me siis istume ja seisame  päikese käes ning laulame (nemad laulavad) hümni ja kuulame mida mingid tädid-onud räägivad. See on täielik piin. Lihtsalt kohutavalt palav. Kestab umbes 20 minutit. Nädala jooksul olen aru saanud, et pole mõtet tõmmelda vaid pean istuma nii paigal kui võimalik ja vahtima ühte punkti ,et mitte ära minestada sinna kuuma kätte. Klassi pääsemine on kõige parem tunne üldse. (Igas klassiruumis on konditsioneer)

Tunnid: inglise keel(ed), matemaatika, keemia, bioloogia, earth science, sotsioloogia, füüsika, arvuti, guidance, research ja kindlasti ma unustasin midagi ära. Üpriski masendav näeb see tunniplaan välja, aga tegelikult on need tunnid isegi huvitavad/lõbusad. Vähemalt praegu. Kuu aja pärast on nagunii kopp ees.

Mul on nädalas 9 inglise keelt. Jah, 9. Nelja erineva õpetajaga. Ma veel pole pihta saanud millal mis õpetaja sisse astub klassi ja mis täpsemalt teisest õpetajast erinevat hakkab juhtuma. Aga mu klass igastahes räägib inglise keelt väga hästi niiet ilmselgelt on kasu nendest neljast erinevast õpetajast.

Mis mulle veel üllatusena tuli on see, et enamus õpetajaid kasutavad tunnis mikrofoni. Okei enam see mind küll ei üllata, sest et lärmi tase klassis on uskumatu, aga siiski. 

Algul ma istusin klassis üksi, nagu arvata võis, aga kuna meile tuli klassi veel üks tüdruk, kes oli kuskil vahetusõpilane (tai tüdruk), pidi P (pii) minu kõrvale istuma. P on mu üks kõige toredamaid klassiõdesid ning samuti mu päästeingel! Ahjaa, mu klassis käivad kaksikud. Ühe nimi on Sii ja teise nimi Saa. Sellest, kummaga parasjagu räägid, saab aru põselohkude järgi. Mitte et ma mäletaks kummal olid põselohud ja kummal mitte aga noh. Mul on nimedega üldse väga täbar lugu. Need lähevad lihtsalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja ning pärast tullakse küsima et "Do you know what's my name?" ja ma olen nagu öö ei, I'm so sorry! Rääkides vahetusõpilastest, siin koolis on üldse väga palju inimesi kes on käinud kuskil vahetusaastal. Paljud tulevad ligi ja on nagu tere tere, ma olin ka vahetusõpilane. Ja seda ka, et hetkel olen ma ainuke blond meie koolis, aga varsti pidavat tulema tüdrukud Saksamaalt ja Itaaliast. Arvatavasti mitte samasse klassi, kuna 42 õpilast is more than enough. 

Pereelust siis nii palju, et me pole koos midagi erilist veel teinud, kuna kool võtab enamuse päevast. Üldjuhul jõuame koju umbes pool 7 või pool 8 ning surmväsinuna. Vahepeal oleme läinud kuskile välja õhtust sööma. Homme vist lähme kinno koos onu ja emaga ja loodetavasti!! lähme kuhugi kaubanduskeskusesse. 

Liiklus siin Bangkokis on parim lihtsalt. Muud ma ei oska öelda. Ummik ummiku otsas. Auto alla jäämise võimalus teed ületades on väga suur. Või tegelikult piisab isegi tee ääres kõndimisest. 

Ausalt öeldes ma ei tea mida veel rohkem kirjutada. Mul läheb hästi, kuumusega juba enamvähem ära harjunud, koolis on tore, sõpru on...Ühtegi pilti ma siia lisada ei saa, sest et mu nett kodus on sama aeglane kui liiklus siin ning isegi selle teksti üles panemine võtab suht palju aega ja närvirakke. 

Aga jah, olge tublid ja kasutage päiksekreemi erinevalt minust!

-Johanna