Täna on siis möödas üks kuu sellest kui ma siia Taisse lendasin.
Ausalt öeldes see, et ma siia praegu kirjutan on mulle endalegi ootamatu...aga ma ei tea, tahaks nagu paar asja kirja panna ja nö "hinge pealt ära saada"? Pole ammu kellegagi väga nagu "deep talk'i" teinud if you know what I mean...Aga ma arvan et kui ma kõik oma peas kinni hoian ning ketran neid asju üle miljon korda, siis ma ei tea mis juhtub. Niiet ma siis räägin oma arvutiga. Kõlab kohutavalt masendavalt. Ja ma ütlen juba ette, et pole vaja muretseda mitte ühegi asja üle mis ma siia kirjutan, sest et need on vaid mu hetke tunded. :)
Esiteks ma mainin ära, et tänane "jee üks kuu möödas" päev on olnud mu siinoleku kõige igavaim päev. Ja samas ka kõige rahulikum ja mingismõttes relaxed. Ehk siis ma olen terve päev üksi kodus olnud ja arvutis passinud ja youtube'ist videosid vaadanud. Ja söönud. Kui mul muidu pole Tais eriti isu ja hoian end megalt tagasi siis täna on see päev kus sisse läheb kõik ilma pikema mõtlemiseta mis on KOHUTAV, kõik need snäkid siin on lihtsalt nii head ja soolased ja maitsekad ja ebatervislikud ning pole mingit lootustki lõpetada enne kui pakk on tühi. Ja ma ei tea. Lihtsalt hea on olla üle pika aja üksi.
Mõnesmõttes olen ma endas veidikene pettunud, ma ei saa sinna midagi parata. Ma ei tea kuidas seda seletada aga lihtsalt vahel ma käitun nii lollilt ja idiootselt et ma õhtul magama minnes tahaks nutta enda üle. Mul on lihtsalt kohutav komme eitada kõike või nagu...kui keegi näiteks küsib minult et kas mul on kõht tühi ma lihtsalt automaatselt ütlen et ei ole. Isegi kui mul on. See lihtsalt aah ajab mind ennast nii närvi ja ma olen suht kindel et mu pere ka. Ja üleüldse ma teen paljusid asju nii lollilt. Mis on vist normaalne uues ja tundmatus keskkonnas...aga siiski. Vahel on küll lihtsalt selline tunne, et ma olen mingi jõle dissapointment oma perele ja pole see inimene keda nad ootasid.
Räägin vahelduseks oma nahaarsti juures käigust.
Ühesõnaga käisime siis lõpuks emaga nahaarsti juures suures dermatoloogia haiglas mis nägi välja nagu...haigla. Ma ei tea küll mida muud ma ootasin aga ma ei oodanud et see nii haigla välja näeb. Sinna minekuks pidin ma tõusma kell pool 6 hommikul ning kolmveerand sõitsime välja (peale riietevahetust muidugi sest et õlapaeltega särk ei olnud sobilik sinnaminekuks...). Jõudsime siis lõpuks sinna, õues sajas vihma, polnud väga palav õnneks ning issand jumal kui palju rahvast. Kell 7 hommikul. Kes läheks vabatahtlikult nii vara kuhugi haiglasse!?!? Peale minu loomulikult...Igastahes mega mega imelik oli seal olla kõigi nende taikate keskel. Täitsime mingi ankeedi, ootasime 30 minta, mõõdeti mul vererõhku ja siis läksime sööma. Peale seda läksime tagasi ning ootasime....3 tundi. et rääkida 4 minutit arstiga. :-) Milline rõõm see küll oli! Telefon sai ka peale ühte tundi tühjaks. Positiivne oli see, et arstitädi rääkis inglise keelt aga ma pean ausalt ütlema, et kasu temast polnud. Vähemalt minu arust. Midagi tarka ma teada ei saanud, kirjutas mulle välja reaalse hunniku asju mida kõike ma peaks omale näkku toppima ja sisse võtma. Sinna kuulusid siis mingid tabletid, mida ma peaks võtma kaks tükki päevas - mis on nende kõrvalmõjud võivad olla, seda googeldasin hiljem. Arst ei öelnud sõnagi nende kohta. Ma suht kahevahel et kas peaksin neid võtma või mitte. Siis olid veel kaks mingit kreemi ja geeli, mis tundusid üpris ohutud...? Hunnikus olid veel niisutaja, seep ja päikesekreem. Kõik need olid toredates roosades topsides millel polnud ühtegi silti peal. Ma ei saa sinna midagi teha et ma ei usalda mingeid silditud potsikuid mille pealt ma ei saa midagi lugeda koostisosade kohta või et nagu what are you?? Päikesekreemi ma igastahes mitte mingi hinna eest omale näkku ei pane, sest et selle tekstuur on ee ma ei teagi kuidas seda kirjeldada. Selline kuiv ja tükiline ja hallikas ja üleüldse kahtlane...Tänan ei.
Kogu see korraldus seal oli lihtsalt koomiline ja väsitav. Põhimõtteliselt saad ühest putkast mingi paberi millega lähed järgmisesse putkasse kust saad natuke suurema paberi ja siis järgmisesse kust saad kotitäie ravimeid ja siis edasi järgmisesse kus maksad raha. Kokku läks mul see nali maksma tiba alla 1000 bahti ehk siis ~25v euri. Pool sellest oli arsti visiidi tasu ja siis pool need roosad potsikud ja kahtlased tabletid ning geelid. Ära saime sealt kell 12. Tagasi kuhugi teisse kliinikusse kutsuti ming 9. august, niiet loodetavasti läheb seal paremini? Ei hakka midagi lootma muidugi.
_________________________________________________________________________
See 1 kuu siin Tais on olnud lihtsalt mega segane, huvitav, uskumatu ja erinev ning mulle just meenus, et enne peredesse tulekut aastaalguse seminaril me pidime tegema endale kirjad et millised on meie ootused esimeseks kuuks ja kuidas arenenud oleme ühe kuuga...Ma vist panin sinna kirja midagi sellist et "mul on paar sõpra ning oskan võibolla natuke tai keelt". Sõprade koha pealt on üpris hästi läinud aga tai keel....eh. Mul on lihtsalt selline tunne et ma saan olema üks nendest vahetusõpilastest kes aasta pärast oskab öelda vaid "tere", "aitäh" ning et "mul pole kõht tühi." Koolis räägiti mulle, et mingi aasta oli neil üks tüdruk Soomest vahetusaastal ning ta ei õppinud aastaga tai keelt üldsegi selgeks, selle eest Itaalia poiss olevat rääkinud täiesti vabalt. Get it? Ma olen eestlane ja mu klassikaaslane on itaallane. Haha.
Okei okei, ma arvan et nii hull see ka pole. Kõigest kuu on alles möödas. Kuigi tundub küll, et alles nädalake või paar on siin oldud.
Ma poleks iial uskunud, et ma seda ütlen, aga ma mingis mõttes igatsen Eestit. Aga ainult mingis mõttes! Kõige rohkem ma vist igatsen õue/linna/kuhuiganes minekut nii nagu ma ise tahan. Või et nagu ma saan uksest välja ja nt metsa minna. Suurlinnas elamise rõõmud. Siin ma ei saa hetkel isegi ust lahti teha, sest et meil on koer kes ei ole minust just kuigi vaimustatud ning ma vist pole seda kirjutanud et see tropp hammustas mind? Kuigi ta vist nüüd veits leplikum, ei haugu mu peale enam ning isegi et liputab saba.
Ja pealegi, kuhu mul minna oleks? Linn on siit miljoni kilomeetri kaugusel, ümbruskonnas pole midagi teha, õues on veel palav kah. Aga ma ei vingu. Võinoh, vingun aga mitte halvas mõttes. Veel.
Ma parem lõpetan selle mõtetu postituse ning loodetavasti järgmine postitus saab olema toredam ja huvitavam ning vähem masendavam. :-)
No comments:
Post a Comment