Asenduspere seiklused vol. 1

Vabandan, et pole peaaegu kuu aega midagi siia kirjutanud, aga nüüd kohe on mida kirjutada. Ma arvatavasti lajatan selle kõik siia kolmes või neljas osas.

Selline lugu, et ma veedan 2 nädalat asendusperes Nakhon Nayokis.

Põhimõtteliselt on see siis nö puhkus nii minule kui ka minu host perele üksteisest ja et ma rohkem näeksin ja avastaksin, mitte ei passiks Bangkokis ja chilliks kaubanduskeskustes. 

Ja ütleme nii, et see oli üks ülimalt hea valik. Avastan ja õpin meeletult ning kogemustepagas on pungil. Nägin hingematvalt ilusaid paiku ning kohtasin toredaid ja hulle inimesi. 

Aga ma alustan siis hulludest inimestest. (hullu all mõtlen ma Tai keelset sõna baa mis on siis…heas mõttes hull)

1. märtsil tuli mulle YFU esindaja koju järgi ning pidi mind viima kohtuma kellegi vennaga kes sõidutab mind kuhugi. Sõna vend tekitas mulle kerget hirmu kuna ma kujutasin ette, et see saab olema poolteist tundi awkward vaikust Nakhon Nayokini. Et siis umbes 2 tundi ummikutes passides ja kohtumispaigani sõites suutsin ma kõiki kõige jubedamaid stsenaariume läbi mõelda (ülemõtleja nagu ma olen).

Aga nagu alati, läks kõik palju paremini kui ma mõtlesin. 

Selle tüübi  (sõna tüüp kohe sobib talle) nimi oli Boss ning ta on kõige lapsikum ja hullum ja sõbralikum  32 aastane mees keda ma iial kohanud olen. Ma oleks pakkunud et ta on võibolla 21 healjuhul. Kohe alguses tervitas mind ta suure tere'ga ning ütles et ta nimi on Boss (mille peale ma sisemuses naersin) ning et mul pole vaja midagi karta ning et ma ei pea talle ütlema pii (nooremad peavad endast vanemaid kutsuma sõnaga pii, näiteks mu 14 aastane host õde ütleb mulle pii Johanna) kuna me oleme ühevanused! Nüüdsest peale on 18 ja 32 sama, lihtsalt et te teaksite. 

Minu suurimaks üllatuseks oli autos aga veel üks farang (välismaalane tai keeles) nimega John, pärit Texasest. Tema vanuse küsimisest saati vandusin endale, et ei proovi enam iial pakkuda, kui vana keegi on. Ma oleksin ta vanuseks pakkunud võibolla 40, aga on hoopis 51. Tema oli tulnud Taisse seiklusi ja naist otsima. Tema seltskonna plussiks oli see, et lõppudelõpuks polnud ma kõige pikem seltskonnas. Te ei kujuta ette kui hea tunne see vahetevahel on. 

Igastahes, tuli välja, et see kuhugi kuhu mind sõidutati oli restoran kus me kohtusime tüübi emaga aka minu piirkonna YFU esindajaga. Selline kohutavalt emalik naine ning hiljem sain teada, et tal käis vahetusõpilane Eestist 2006 aastal ning mingil aastal külastas ka ise Eestit koos oma poja tüübiga. 

Sõime selle naise ja tema abikaasa Kiivi'ga (ma võin vanduda, et ma kuulsin ta nime sellisena) ning peale seda läksime nende majja kus neil on kaks hullu koera ning ma olen suht kindel, et Boss on pool koer. Ta hüppas samamoodi nagu need koerad ning suhtlus nende vahel oli lihtsalt hämmastav.

Külastasime ka paari vaatamisväärsust, üks nendest nimega Ganesha Park and Shrine, kus on näiteks lamamas India edukuse jumal. Sellesamuse juures on tehtud ka need pildid kus üks onu seob mulle paelu ümber käe.

Peale seda läksime vaatama Nakhon Nayoki kuulsat tamme nimega Khun Dan Pra Kan Chon Dam. Ma olen seal enne ka käinud, aga siis ma ei kirjutanud sellest blogisse. Ühesõnaga on see üks paganama suur tamm, väga ilusas paigas, küngaste vahel. Vihmaperioodil on seal palju vett ehk siis kui ma käisin seal Bangkoki perega oktoobris või midagi sinna kanti, oli see suht täis vett, aga seekord oli veetase suhtkoht madal.

Õhtul kohtusin oma asendusperega, mis koosneb emast, isast ja tütrest. Isa töötab haiglas doktorina ning ema, siis kui viitsib, apteegis ning nagu ma aru sain siis ka templis. Tütar on 12 aastane ning nii nii häbelik! Minuga rääkides sõnaotseses mõttes ei tule tal sõnad suust välja, aga ta on armas :D

2. märtsil käisime host ema ja host õega mungakloostris Saraburi linna lähedal. See kompleks kuulub kui ma õieti aru sain, mu host ema isale, kes on seal ka munk. See asub mingi mäe jalamil, mille nime ma enam ei mäleta…Seal treenitakse munkasid ning tegeletakse meditatsiooniga.
Tohutult kaunis ning rahulik paik.

Tempel

Buddha kuju koopas

Host õde

Väike haigla

3. märtsil käisime Khao Yai rahvuspargis koos mu piirkonna esindaja, USAkaga ning mu host emaga. See on selline väga väga suur rahvuspark suure mäe otsas ning meeletult rahulik. Värava juures pidi maksma sisenemistasu, mis sai mulle ja teisele farangile olema tasuta kuna piletimüüja lihtsalt ei näinud meid tagaistmel.

Teoreetiliselt oli meil plaanis minna vaatama koske (tai keeles nam tok), milleni viis kahe kilomeetrine rada läbi dzungli ja elevandihunnikute. Selle raja peal olid võsastikkudesse elevantide poolt joostud laiad, katkised rajad. Aga ei, mitte korraga ühe elevandi poolt, vaid terve karja poolt. Hoiatati kah, et teatud kella aegadel võib elevandikarja alla jääda. Ühesõnaga, et selle kose juurde saada, tuli kõndida alla väääga järsust trepist, umbes 200 astet…no ja, pärast tuli tagasi üles ka ju ronida. Peale 8. kuud lösutamist ja mitte mingisuguse trennilaadse tegevuse tegemist oli see üpriski noh, raske :D Ja nali oli selles, et koses polnud isegi vett kuna vihma pole sadanud, niiet saime vaadata lihtsalt tühja kalju seina. Kuigi tegelikult meile tee peale öeldi et nam mai mee ehk siis vett ei ole aga kes siis sellepärast minemata jätaks eksole.

mida pole seda pole

Järgmisena tegime väikse pikniku "jõe" kaldal. Ma ei tea kas piltide pealt on üldse midagi aru saada aga see oli ülimalt armas ja ilus paik. Ma ei tea kui palju ma just seda pinkniku toitu sõin sest et milline "laps" ei läheks söömise ja istumise asemel kivide peale turnima ning hüppama kaugemate kivide peale vaatamata keelamisele.

Sõidu ajal peatusime ka vaatepunkti juures kust avanes väga ilus vaade küngastele ja mingile tillukesele külale. Postide peal turnimise eest sain jälle riielda ning kerge laksu vastu kätt host ema poolt.

"Tee oma kätega midagi naljakat!!"….okei

Tagasi sõites käisime läbi ühest kohvikust/puhkerekeskusetaolisestasjast ning sõime seal mega head kooki!! See oli parim kook mida ma siiamaani Tais olen söönud, üldjuhul müüakse siin sellised haledaid ja igavaid buttercake' ehk siis võikooke ehk siis lihtsalt see saia osa ning vahukoor peal, muud ei midagi. Aga see kook mida ma seal sõin, sellel oli banaan ja mingi möks veel vahel ja siis veel kiht tahket shokolaadi peal, njom…

Kuhu ma jäingi?

Ahjaa, kohvik. Kohvik oli armas. Me saime need vapustavad koogid ja joogid ja mandliküpsised tasuta kuna mu host ema sõbranna on selle asutuse omanik.

Peale kooki nägime veel tagasisõites ka kitsesid, väga väga suuri kitsesid, niiet ma pole kindel kas need olid kitsed, igastahes see USA tüüp proovis ühega pilti teha aga kits sujuvalt kõndis temast tasakesi eemale koguaeg, ise tüdidenund näoga lehti närides…

4. märts külastasime host õe-emaga ning veel kahe tundmatu inimesega Nakhon Nayoki lillegaleriid nimega Dasada. Põhimõtteliselt oli seal lihtsalt hunnik ilusaid lilli, muud vist polegi öelda selle kohta. Linnud on neil ka seal ning mõned kitsed, lambad ja jänkud!

Kassi laip lillede vahel...

pedobear luurab lillesid

helluu

Kiisumiisu on siiski elus, ärge muretsege

…jätkub...