Jututututu

 Soovitan piltide peale vajutada

The Vimanmek Mansion aka endine royal palace

Ok siis noh

Dusit Palace

Ps: Need kaks majakest on vägagi "must go'd" kui peaksite kunagi Bangkokki sattuma.
Selle valge sees on...lihtsalt...väga väga väga ilus. Pilti ei tohtinud seal teha vägagi kahjuks.

Jessus talitse oma juukseid noh

mulle meeldis see lill

                                     

sõbralik kägistamine

Edasi siis Dusit Zoo...

just chillin

ignome Johannat

Laisad liiguvad ikka rongi abil loomaaias

Hüljeste piinamine

                                                                                                                 

                                 
                                      

Helloooo my name is Hippo...

....and today is my birthday!!

Suvalisi pilte mida olen teinud vahepeal ummikutes passides/niisama.

Viisat pikendamas...

Keka koolivorm on ülekõige

Kodu lähedal

Dragon fruit

                                     

The bear dies

Kuna mulle on mitu korda öeldud et ma peaksin midagi toidust kirjutama siis ma ütlen kohe ära, et ma ei oska midagi toidust kirjutada. Aga keda väga huvitab Tai toit, siis kliki siia.
Mu enda lemmikud on hetkel ikka klassika pad thai ning fried rice haha. Kodus teeb ema mingit sellist...brokoli/makra/seene asja ja see on nii nii hea! No ja loomulikult süüakse seda riisiga.

Ma ei oska toidust kirjutada okei :D

Ja põhjus miks ma siia blogisse nii kaua pole midagi kirjutanud on see, et mu arvuti on oma elu suhtes alla andnud. Reaalselt iga 5-15 minuti tagant lihtsalt kiilub nii kinni et ma pean selle välja-sisse lülitama. Vähe ei aja närvi ju. Esimene kord kui ma üritasin oma blogi uuendada sain blogspoti lahti, hakkasin kirjutama ja nett läks ära. Okei, kirjutasin edasi, mõtlesin et teen copy paste wordi ning postitan hiljem. Aga eip, arvutil olid teised plaanid. Teine kord kui ma siis oma arvuti avasin, kiilus see kohe kinni ning ei tahtnud välja ka lülituda. Viskasin (asetasin) selle lauale tagasi ning vandusin et ma ei uuenda seda blogi enam iial. Kolmas kord avasin wordi, ei hakkanud isegi üritama mingit browserit avada. Word peaaegu et avanes, arvuti jooksis kokku ning näitas mulle ainult valget pilti. Kogu meilindus ja blogindus on peavalu.
Ma olen teinud kõik mida ma vähegi teha saan. Puhastanud, kustutanud, skänninud, veel kustutanud. Ma kardan lihtsalt et kui ta mul otsad annab siis kõik pildid, failid läinud. Ehh.

Aga aitab mu arvutist nüüd....
_________________________________________________________________________

Olin vahepeal kergelt haige. Ei midagi tõsist ega surmavat. Ühel kenal hommikul tõusin üles, nagu ikka, kell 5, ning mul oli selline tunne et siin, Tais, oma voodis, leidsin ma nüüd oma lõpu. Nii jube oli olla. Tatsasin siis korrus allapoole oma ema ja õe ukse taha ning kurtsin oma muret. Pool sekundit oli isegi natuke "jess saan magada ning ei pea kooli minema" tunne, aga siis mu unisele ajule jõudis kohale, et tol päeval pidin ma minema kümnenda klassiga (M4) väiksele kolme päevasele tripile aka english camp. Ahjaa, sellest minekust sain ka teada eelmise päeva tundide lõpus. Umbes et tere Johanna et siis homme on english camp, kell 7 ole platsis ning kanna pikki pükse (mitte mingil juhul seelikut, isegi pikka) ja viisakat särki. Sest et mul ju totaalselt on peale palavate teksade mingid teised pikad püksid kaasas vaata...Ma ei saa aru mis teema on taikatel kõkidest plaanidest viimasel hetkel teada anda. Igastahes ma ei olnud tol hommikul just kõige õnnelikum inimene kuna oli neil plaanis minna Kanchanaburisse (ma olen seal juba käinud, aga ikkagi...) ja seal mingite koskede juurde ja igasugu teistesse põnevatesse kohtadesse ja ööbimine oli neil siis ühes mega kenas jõeäärses hotell/spaas. Jah...ma polnud üldse kurb. Eriti peal seda kui Sara, Itaalia tüdruk, kes seal käis, rääkis kui lahe see oli. Väljaarvatud see, et nad pidid kümnekesi kahe inimese toas ööbima. Hehe.

Igastahes, magasin siis rahulikult hommikul ning kell 9 sadas mu toa uksest sisse vanaema. Oh jummel dummel. Ma olin nii rahul selle mõttega et ma saan olla üksi kodus oma "pahaolemisega" ning surra. Aga ei, no such luck. Põhimõtteliselt oli mu ema selle lühikese hommiku jooksul helistanud poolele suguvõsale ja rääkinud et Johanna on haige ja siis üks tädidest ja ema olevat helistanud vanaemale (ta elab umbes 20 meetrit eemal meie majast) et mine Johanna juurde et ta on haige ja et ma raudselt tahan kellegagi olla ning rääkida. Oeh need ülehoolitsevad Tai mammid.

Üks tore fakt on ka see, et taikad vist väga naudivad haiglates viibimist ja ootamist. Põhimõtteliselt IGA asjaga minnakse haiglasse. On see siis peavalu, natuke paha olla, nohu, kurk natuke valus...Mulle pakuti ka mitu korda et kuule lähme nüüd haiglasse, aga tänan ei.
_________________________________________________________________________
Põhimõtteliselt on mul praegu vaheaeg, koolis vaja käia veel 16, 17 ja 18 september ja peale seda kuni novembrini vaba hehe. Meil koolis praegu valmistutakse final eksamiteks ning eksamitenädalal ei pea ma kooli minema niiet mul vaheaeg nädalakese võrra pikem.
11-15 oktoober on YFU camp, lähme Samut Songkhram provintsi muda sisse mangroovi puusid istutama ning siis Prachuap-Khirikhani randadesse. Kõlab megahästi!

Ja siis meile tehakse veel mingi test et kui palju me oleme oma perelt ning koolist õppinud niiet olge valmis mind Eesti lennujaamas tervitama 16 oktoober. :)
Ei tegelt ma täiega ootan seda laagrit! Saab lõpuks kuhugi minna ja midagi teha. Ja loomulikult teistega muljeid jagada.
_________________________________________________________________________

Uued avastused/faktid:

• Mul laseb lagi vihmavett läbi. Ja see tilgub otse mu voodisse. 
• Ma pean koolis käima veel ainult 4 kuud - november, detsember, jaanuar, veebruar. 
• Hüppavad mustad ämblikud on tegelt täiega lollid ja nad ei hüppa üldse väga kaugele.
• Nina luristamine on Tais sama tavaline nagu hingamine. 

_________________________________________________________________________

Viimastel päevadel on siin Bangkokis räme äikese torm olnud. Ütleme nii et sellist äikest ma pole oma elus veel kunagi näinud. Ja see müristamine...Täitsa jube noh :D

Oeh...

Ma ei teagi mida kirjutada kui väga aus olla. Ma pole viimasel ajal midagi väga põnevat teinud, koolis käinud ainult ja nädalavahetustel kodus passinud ning vahel oleme käinud kuskil kaubanduskeskustes...AGA ma siis kirjutan teile Central Worldist. Maailmas kuuendal kohal suuruse poolest olev tore kaubandusmonstrum. Kui te arvate, et Rocca Al Mare on suur ja tüütu läbi käimiseks, siis jah...Seal vist üks korrus on võrdne ühe roccaga. Ja kogu see valik...te ei kujuta ette (või kujutate) kui raske on sellises kohas kogu oma finantsi mitte laiaks lüüa. Õnneks ma käisin seal oma emaga niiet mul polnud väga võimalust ringi vaadata poodides (Forever 21, I will be back!!!!) niiet ma ei ostnud mitte kui midagi. Niuts.
Ja päev enne seda kui ma oma emaga seal käisin, olin ma seal Pam'iga. Kes ei mäleta kes ta on, siis siin on mäluvärskendus:

Hmm...kool on muutunud väga väga igavaks. Või nagu...seda on raske seletada. Tai noortega ei ole just kuigi kerge suhelda. Ja ma tean et ega ma ka väga eriline social butterfly ei ole, aga no nende tavalised jututeemad on 1) Tai (või Korea) kuulsused, vaatavad pilte ja kiljuvad, 2) kool ja kodutööd. Või siis nad on ninapidi telefonides. Ma tean väga hästi et meid hoiatati, et tai noori koheldakse kui täielike lapsi ning et nad ei tea välismaailmast kuigi palju, kui siis ehk Justin Bieberist ja One Directionist ja ma ei tee nalja. Lihtsalt nii raske on leida ühiseid huvisid kellegagi või siis ühist muusikamaitset. Midagigi!!
Aga ega kõik ei ole nii tume ja masendav. Näiteks tüdrukud/poisid kes on ka enne kuskil välismaal vahetusaastal olnud, on väga väga lahedad inimesed ning nendega on kõvasti kergem mingit vestlust arendada. Ja nad saavad rohkem aru mida meie farang'id ehk võõrad tunneme. Niiet ma olen väga õnnelik et mul on palju sellised inimesi koolis.
Ja ma olen õnnelik ka selle üle, et Sara siin koolis on. Viimasel ajal on tema just see kellega saab rääkida ning kellega ma saan läbi ja kes lihtsalt on olemas minu jaoks selles segases seikluses ning ka vastupidi.

Nautige neid suurest igavusest tehtud pilte:

Minu "kell on pool 6, ootan ema" nägu...

Klassiruumide uksed ning koristajaonu

rohelus palavus

See on lihtsalt hämmastav kuidas moodi 2-4 tundi puhast ootamist kuskil on täiesti tavaliseks minu jaoks muutunud. Lihtsalt aega surnuks lüüa. Mitte midagi teha. Lugeda raamatuid, kuulata muusikat, mängida fruit ninjat kuni telefon tühjaks saab...Ja poleks elusees arvanud et mitte midagi tegemine nii väsitav, tüütu, kurb ja tujurikkuv saab olla...
_________________________________________________________________________
Aga mulle meeldib Bangkokis elada, vaatamata nendele lõpututele liiklusummikutele, heitgaasidele, palavusele ja jõllitamisele ning see suur suur linn on juba mingil määral koduseks muutunud. Kuidagi ei kujutagi oma elu kuskil teises linnas hetkel ette...

Ahjaa! Ma mingis postituses kirjutasin midagi nendest patsikummidest mida iga tai tüdruk siin kasutab. Ausalt, need on kõike paremad, ilusamad patsikummid mida ma kunagi kasutanud olen!

Enne Eestisse tagasitulekut ostan ma vist neid terve kilekoti täie sest et juba siin oleku ajal olen ma vähemalt 4 tükki ära kaotanud...Üks selline maksab umbes 30 eurosenti.
_________________________________________________________________________

Okei, aga ilusat kooliaastat teile kõikidele koolilastele ning õppige ikka ilusti ja tehke koduseid töid! Ei saa öelda et ma polnud natuke kurb teisel septembril kui mulle jõudis kohale et nagu tegelt ka, aeg ei jää seisma samal ajal Eestis kui mina siin olen ning ma tõesti pean tagasi tulles minema uude klassi.

Uus postitus siia tuleb siia kui ma olen jälle vaimselt valmistunud oma arvutiga jamama. Ehk peale YFU campi äkki või varem...aga samal ajal palun jätke kommentaaridesse et millest ma võiksin järgmises postituses kirjutada, äkki on midagi mis huvitab (peale toidu eksole) ning millest ma pole kirjutand!

Tsau!

Aeg lendab...

Hmm...olen hakanud nüüd ka tai keelt rohkem õppima. Ostsin endale lõpuks ometi ka normaalse raamatu kust õppida (pagana 950 bahti (23EURi) maksis...) ja ema oli mulle ühe kassiga vihiku vahepeal ostnud niiet see läks käiku mu tai keele vihikuna. Ülimalt armas vihik hehe.

Alustasin sellega et kribasin omale kogu tähestiku vihiku kaane peale. Oh issand kui palju see aega võttis. Ja siis vahepeal kui enda arust olin kõik tähed ja märgid ja veel mingid märgid üles kirjutanud hääldustega avastasin et ülla ülla see pole veel kõik! Olin ühe lehekülje kahe silma vahele jätnud. No jah siis noh. Ma natunatukene oskan lugeda tai kirja aga see on ikka väga väga segaseks aetud. Konsonandid peab igal juhul enne täishäälikuid hääldama mis sest et täishäälik on enne kirjutatud! Ei tea jah mitu sada korda mul see meelest on ära läinud ja siis murran pead et miks see sõna normaalselt ei kõla. Lugemine käib siiski spikriga sest et need tähed saan selgeks heal juhul vahetusaasta viimasel nädalal haha...

Pilt minu fantastilisest tähestikust kust on paljud asjad puudu aga põhiline on olemas!

Käisin ka oma advisoriga rääkimas et kas mul oleks võimalik mingeid tai keele tunde saada ja tai cooking tunde ja ehk jaapani keele tunde. Loodetavasti järgmine nädal annab ta teada :) Tai keelt on päris raske niimodi raamatust õppida kuna need hääldused ja toonid on lihtsalt sdkjfhs. Ja ma olen päris kindel et 90% mu hääldustest on valed ja mõni tore sõna tähendab üldse midagi muud kui ma seda ütlen. Näiteks lause kun suay võib tähendada et "sa oled ilus" või siis valesti hääldatuna "sa oled jobu". Ja on suur vahe kas sa ütled baa, baa või baa! Tahad mulle õelda et ma olen hull aga ütled hoopis et ma olen õlg või baar.

Mõnes mõttes on lihtne et üks lühike sõna tähendab sadat asja aga no...samas ma pean tõdema et tai keele õppimine on lõbus. Erinevalt vene keelest näiteks hehe. Ma arvan et ma oskan praegu tai keeles õieti öelda rohkem kui vene keeles valesti.

Raamatukogus on pagana külm! Ja täitsa võimalik on ka see et praegu on keemia tund ning ma olen selle asemel raamatukogus ja õpin tai keelt. :)

Nende konditsioneeridega võib täiesti ära külmuda. Alles paar nädalat tagasi oli mul üks õlg nii valus kuna ma istun klassis ühe õlaga konditsioneeri poole. Ja no ma geniaalsus kuubis ei tulnud selle peale ka et midagi kaasa võtta peale panemiseks. Nüüd oled natukue õppinud nagu pildi pealt on näha. :D Bravo.
Aga samas ma ei tohi vinguda sest et parem külm kui palav klassiruum. Isegi kui selle nimel pean varsti oma külmunud õla maha saagima. :)
_________________________________________________________________________

Vahepeal juhtus see imeline asi, et ma käisin ühe sõbranna sünnipäeval, nimeks tal Toey (hääldatakse Tõi) ja ta sai 18 aastaseks. Pean tõdema et oli vägagi värskendav olla eemal oma perest korraks ning peale kooli mitte oodata oma ema ja õe järgi vaid läksime taksoga algul selle sõbranna juurde. Ning pean mainima et tal on väga kena kodu. Ta elab suhtkoht minu kodu lähedal niiet arvatavasti/loodetavasti saan ma temaga minna ise koju koolist lähitulevikus. 

Või siis mitte sest et mulle meenus et meil on ju murdjast koer aias lahti ja kui ma sinna üksi siseneksin jääks minust vist hakkliha alles. #vahetusaasta rõõmud

Igastahes sättisime end seal valmis ning sõitsime taksoga lähedal olevasse BTS jaama ning sõitsime rongiga linna ja kohtusime seal mõndade teiste külalistega. Tatsasime siis peo toimumispaika nimega Enchanted.
Midagi väga...erilist seal ei juhutnud. Istusime niisama ning rääkisime ja laulsime ja sain mõne inimesega lähemalt tuttavaks. Ühesõnaga väga tore oli. See "baar" kus me olime oli päris hubane ning ee lärmakas. Aga noh mida sa reede õhtult muud ikka ootad.
Koju sõidutas mind Toey vend kell 1 ning loomulikult ma ju tean kus ma elan eksole...Aga õnneks oli mu host-ema mulle juba ette saatnud telefonis sõnumiga mu aadressi ja kaardi. Niiet ei pidanud kuskil tee ääres põõsas magama.

_________________________________________________________________________

Ahjaa, tänase päeva tipphetk oli arvatavasti see, kui füüsika tunnis õpetaja hakkas mingit aadressi kirjutama address bar'i ja sinna alla valikutesse vupsas top leheks pornosait :)

Adios!

Eestlane, itaallane ja sakslane

Tänane postitus saab olema üks nendest pilditutest juttudest niiet kes tuli siia pilte vaatama, saab pettumuse osaliseks. :) või siis ka mitte?

Kõik te teate mis on ASEAN, eksole? Väga hea. Siis ma ei pea seletama, sest et ma ei tea, aga reedel pidin selle teemal tillukese kõne pidama. Kuigi see kõne oli rohkem nagu...ma ei teagi mis asi. Põhimõtteliselt kolmapäeval kutsuti mind tai keele tunnist õpetajate tuppa mingile miitingule kus siis öeldi et haha tere Johanna, sa pead reedel väikese kõne tegema ASEAN'i teemal okei? ....ah? Mis ASEAN? Miks? Kus? Millal? Mitu inimest? Mis toimub? Anti mulle siis kodutööks uurida selle organisatsiooni kohta ning vastata järgnevatele küsimustele: Kas ASEAN saab olema samasugune nagu Euroopa Liit?, Mida mina teeksin kui ma oleksin selle organisatsiooni looja?, Kas sellel organisatsioonil on potentsiaali? 

Ma siis leidsin, et see on selline asi, kuhu kuulub 10 south east asian riiki ning selle abil tahetakse üksteist aidata ja...ühesõnaga midagi EL-iga sarnast. Või siis mitte. Ma ei tea.

Üritasin nendele küsimustele kuidagi uupi vastata. No kuidas ma saan öelda et ei, sellele asjal pole mingit potentsiaali ning see pole EL-ile ligilähedanegi ja et ma ei teeks midagi ning mul noh...suht suva vaadake. Nii ma siis ilusti vastasin et loomulikult on potentsiaali sest et inimesed teevad palju tööd selle nimel ning oh muidugi saab see olema EL-iga sarnane ja oiii kui palju häid asju ma teeks kui ma selle looja oleks. :) Mul polnud kergelt öeldes aimugi mida ma seal kõike ajasin... Ma ei saa aru mida ma praegugi ajan. Ma ei süüdista teid kui see lõik doesn't make any sense to you.  

Unustage see üleval pool olev jutt ära, eksole :D Sellest ei saa asja. Kurb oleks seda ära ka kustutada.

_________________________________________________________________________

Okei, hea algus.
Juhtunud on vahepeal nii palju et käisime õe ja emaga ookeanimaailmas. Ikka sellises korralikus. Sai olla vee peal, vee all...vaadata hai ja rai kõhualust, loomulikult polnud puudu ka ussid ning ämblikud ja meduusid. Ma ei tea...see oli küll lahe aga tagasi ma sinna ei läheks. Mu matemaatikaõpetaja rääkis mulle ükspäev et ta on seal oma lastega juba palju palju kordi käinud. Ju ma siis pole piisavalt laps.

Ütlen kohe ära et nende piltide siia toppimine oma telefoniga oli paras peavalu niiet ma loodan et te hindate neid!

_________________________________________________________________________

Mu hommikused kella viiesed ärkamised on täiesti märkamatult nihkunud kella poole kuue peale. Algul oli 5:05, siis 5:15...5:20. Ja ma jõuan ikka enne oma õde või ema alla, kui väga ma ka ei pingutaks. Mul on tunne et nad tulevadki sellejärgi alla millal mina lähen. Peaks nalja pärast kell 6 alles ennast alla vedama. Igastahes ma pole siiani ära harjunud nii vara ärkamisega. Eriti ajab mind närvi see et kooli nt jõudsin ma täna kell 6:35....ja täna on esmaspäev mis tähendab et esimesed 6 tundi on mul vabad. Aga vot iga teine päev jõuame küll kenasti kell 7 või 7:20.

Te kõik peaksite teadma juba et ma pole koolis enam ainuke välismaalasest õpilane. On ka veel itaalia ja saksa poiss ning tüdruk. Ütleme nii et me pole just parim kooslus :D Saksa tüübiga saan ma suht hästi läbi ja me mõtleme üpris ühte moodi...aga Sara...ta räägib nii pagana palju endast et vahel ma lihtsalt lülitan oma aju välja temaga rääkides. Aga muidu on ta tore. Igastahes nad pidid ka seda kõne tegema millest ma üleval pool üritasin kirjutada. Õigemini me pidime seda koos tegema ja osad ära jagama. Issand jumal mis siis lahti läks nende kahe vahel :D Ühele ei sobi üks osa ja teisele ei sobi teine, räme vaidlus, ma lihtsalt vaatasin seda pealt ning mõtlesin kas naerda või nutta...lõpuks ma siis võtsin selle lehe neilt ning andsin teisele Tai tüdrukule kes ka pidi kõne tegema samal teemal...no et tema jagaks ära need osad. Aga ei, mitte mingil juhul ei räägi itaalia tüdruk kaubandusest ega ka saksa poiss pole nõus. Nojah, okei, mina siis, pagana vingupunnid.
Üleüldiselt läks see esinemine meil hästi aga laval oli kohutavalt palav, kergelt 5 korda tahtsin pildi tasku panna...
Praegu hakkasin mõtlema et ma tean et paljud loevad seda blogi google translatega ning "tahtsin pildi tasku panna" kõlab vist väga imelikult neile. Okei midaiganes.

Mu õde tegi meist pilti ka aga see näeb nii jube välja.

Hmm eelmine nädal oli meil siin emadepäev, esmaspäev oli selleks puhuks vaba ning me siis käisime hommikul Fuji jaapani restoranis söömas. Reaalselt KÕIK söögikohad olid seal kaubanduskeskuses täis ning inimesed seisid (emadele olid loomulikult toolid toodud) uste taga ja ootasid kuni kohti vabaneb. Toit oli igastahes mega hea ja ma olen varsti juba pulkadega söömise proff! (või siis mitte nii väga)

Minu kink emale (karu, võtmehoidja ning ise tehtud kaart):

_________________________________________________________________________

Mida huvitavat ma olen teinud/avastanud:

• Proovisin ükspäev ära duriani...maitses sama jõledalt kui lõhnas. Vanaema aga sõi seda nagu see oleks maailma parim puuvili siin maailmas. 
• Kõik vedelik mis pole vesi on väga magus. Ma ei tea mitu korda ma olen juba oma jääteesid ja smuutisid ja mahlasid ära visanud kartusega oksele hakata. Niiet ma joon vett.
• Yfu käsiraamatus on kirjas et tai õpilased on väga vaiksed tunnis ning ei küsi küsimusi....haha.
• Riis käib reaalselt iga toidu juurde ning mind ei huvita et riisimürgitust vist pole olemas, aga mul see on. Ei riisile! Kuigi ma pean tunnistama et fried rice on kohutavalt hea. 
• Mulle ei maitse keedumunad tumeda löga sees, kallis pere, kui palju te mulle seda nädala sees ka ei pakuks. It's not going to happen.
• Mu toas on väga palju hüppavaid musti ämblikke ning ma pole selle üle just õnnelik.
• Pocky saab olema mu paksemaks minemise põhjus. Mitte banaani oma muidugi.
• Mul on koolis isegi sõpru kes võivad isegi permanentsed olla!
• Ma tulen Eestisse tagasi arvatavasti poole kurdimana sest et muusika kuulamine on mu elu siin. 
• Pimedaks jäämine pole ka kaugel kui ma seda telefoni kohe ära ei pane!
• Pastaka kasutamine on juba äärmiselt imelik sest et ma kirjutan igalepoole värviliste vildikatega või pastakatega...need kes mult varsti kirjad peaksid saama saavad aru mida ma sellega mõtlen. 
• Mulle endiselt meeldib Tai vaatamata sellele kohutavale kuumusele ning ämblikutele ja heitgaasidele.
• Siin on pagana palju koeri. Öösel käib ikka ilge ulgumine.
• Mulle ei meeldi enam koerad.
• Kassid rokivad.
• Konditsioneerid on õnnistused taevast ning ma soovin neile pikka ja toredat eluiga (eriti enda toa omale...ei tegelt ka ära mine katki. Palun?)
• Eesti on isegi igatsetav.
• Eesti ilm on parim pikkaajaliseks elamiseks, tegelt ka.
• Eesti kool on haledalt kerge võrreldes siinse kooliga. 
• Ma vihkan koolivorme.
• Mulle endiselt ei meeldi shopata, kui lahedad asjad siin ka poleks. Tund aega on mu limiit. 
• Õues olevates turgudes pool minutit.
• Ma endiselt ei suuda süüa teravaid toite ilma nutmata ning ma ei usalda oma õde kui ta ütleb mulle "it's not spicy haha".
• Taikatel on vajadus kõik asjad mingite magusate/teravate kastmete sisse kasta. Isegi puuvilju.
• Ma olen söönud hämmastavates kogustes viinamarju ja õunu.
• Mul pole aimugi kes mu advisor on. Ekstreemne, I know.
• 12 klass läheb klassireisile Lõuna-Koreasse ning mul on suur võimalus kaasa minna! (No muidugi ainult kui Eesti vanemad on nõus ja raha annavad, eksole. :) Tsau issi, loodan et sul läheb hästi :))
• Minu sünnipäeval, 1. detsembril on meil klassiga nelja päevane camp. 
• Mu inglise keel on arenenud!
• Mu tai keel on endiselt vastsündinu tasemel. Nihkub juba vaikselt väikelapse poole. 
• Tai keel on võrreldes eesti keelega kõvasti kergem. Ei mingit käänamist ega väänamist. 
• Tai keele tõsist õppimist on väga raske alustada
• Võimalik et ma olen natuke laisk aga sellest me ei räägi. :-)
• Ma õpetasin ühele poisile eesti keelse "paha lause" ja nüüd ta tervitab mind sellega iga päev.
• Võimalik et ma olen hakanud keemia tundidest poppi panema.
• Aitab nüüd kah vist...

_________________________________________________________________________

Natuke randoomseid pilte;

Nende piltide avaldamise eest võin ma pea kaotada, vaadake mis ma kõik teen selle blogi nimel!

Oi Eestis hakkab ka ju kool kohe hehe. Lohutage end sellega et te ei pea kell 5 ärkama ning teie õppematerjal on vägagi kerge, nt bioloogia materjal ei ole 40 lehte mille peab kõik pähe tuupima :)

See nädal on loodetavasti plaanis minna ühe sõbranna sünnipäevale, kes saab 18. Ja nüüd siis järjekordselt probleem et mida kinkida...

Aga selleks korraks on kõik! :)

-Johanna

Ps: Ma arvutis veel ilustan seda postitust, kõik hetkel telefonis tehtud :)