The bear dies


Kuna mulle on mitu korda öeldud et ma peaksin midagi toidust kirjutama siis ma ütlen kohe ära, et ma ei oska midagi toidust kirjutada. Aga keda väga huvitab Tai toit, siis kliki siia.
Mu enda lemmikud on hetkel ikka klassika pad thai ning fried rice haha. Kodus teeb ema mingit sellist...brokoli/makra/seene asja ja see on nii nii hea! No ja loomulikult süüakse seda riisiga.

Ma ei oska toidust kirjutada okei :D

Ja põhjus miks ma siia blogisse nii kaua pole midagi kirjutanud on see, et mu arvuti on oma elu suhtes alla andnud. Reaalselt iga 5-15 minuti tagant lihtsalt kiilub nii kinni et ma pean selle välja-sisse lülitama. Vähe ei aja närvi ju. Esimene kord kui ma üritasin oma blogi uuendada sain blogspoti lahti, hakkasin kirjutama ja nett läks ära. Okei, kirjutasin edasi, mõtlesin et teen copy paste wordi ning postitan hiljem. Aga eip, arvutil olid teised plaanid. Teine kord kui ma siis oma arvuti avasin, kiilus see kohe kinni ning ei tahtnud välja ka lülituda. Viskasin (asetasin) selle lauale tagasi ning vandusin et ma ei uuenda seda blogi enam iial. Kolmas kord avasin wordi, ei hakkanud isegi üritama mingit browserit avada. Word peaaegu et avanes, arvuti jooksis kokku ning näitas mulle ainult valget pilti. Kogu meilindus ja blogindus on peavalu.
Ma olen teinud kõik mida ma vähegi teha saan. Puhastanud, kustutanud, skänninud, veel kustutanud. Ma kardan lihtsalt et kui ta mul otsad annab siis kõik pildid, failid läinud. Ehh.

Aga aitab mu arvutist nüüd....
_________________________________________________________________________

Olin vahepeal kergelt haige. Ei midagi tõsist ega surmavat. Ühel kenal hommikul tõusin üles, nagu ikka, kell 5, ning mul oli selline tunne et siin, Tais, oma voodis, leidsin ma nüüd oma lõpu. Nii jube oli olla. Tatsasin siis korrus allapoole oma ema ja õe ukse taha ning kurtsin oma muret. Pool sekundit oli isegi natuke "jess saan magada ning ei pea kooli minema" tunne, aga siis mu unisele ajule jõudis kohale, et tol päeval pidin ma minema kümnenda klassiga (M4) väiksele kolme päevasele tripile aka english camp. Ahjaa, sellest minekust sain ka teada eelmise päeva tundide lõpus. Umbes et tere Johanna et siis homme on english camp, kell 7 ole platsis ning kanna pikki pükse (mitte mingil juhul seelikut, isegi pikka) ja viisakat särki. Sest et mul ju totaalselt on peale palavate teksade mingid teised pikad püksid kaasas vaata...Ma ei saa aru mis teema on taikatel kõkidest plaanidest viimasel hetkel teada anda. Igastahes ma ei olnud tol hommikul just kõige õnnelikum inimene kuna oli neil plaanis minna Kanchanaburisse (ma olen seal juba käinud, aga ikkagi...) ja seal mingite koskede juurde ja igasugu teistesse põnevatesse kohtadesse ja ööbimine oli neil siis ühes mega kenas jõeäärses hotell/spaas. Jah...ma polnud üldse kurb. Eriti peal seda kui Sara, Itaalia tüdruk, kes seal käis, rääkis kui lahe see oli. Väljaarvatud see, et nad pidid kümnekesi kahe inimese toas ööbima. Hehe.

Igastahes, magasin siis rahulikult hommikul ning kell 9 sadas mu toa uksest sisse vanaema. Oh jummel dummel. Ma olin nii rahul selle mõttega et ma saan olla üksi kodus oma "pahaolemisega" ning surra. Aga ei, no such luck. Põhimõtteliselt oli mu ema selle lühikese hommiku jooksul helistanud poolele suguvõsale ja rääkinud et Johanna on haige ja siis üks tädidest ja ema olevat helistanud vanaemale (ta elab umbes 20 meetrit eemal meie majast) et mine Johanna juurde et ta on haige ja et ma raudselt tahan kellegagi olla ning rääkida. Oeh need ülehoolitsevad Tai mammid.

Üks tore fakt on ka see, et taikad vist väga naudivad haiglates viibimist ja ootamist. Põhimõtteliselt IGA asjaga minnakse haiglasse. On see siis peavalu, natuke paha olla, nohu, kurk natuke valus...Mulle pakuti ka mitu korda et kuule lähme nüüd haiglasse, aga tänan ei.
_________________________________________________________________________
Põhimõtteliselt on mul praegu vaheaeg, koolis vaja käia veel 16, 17 ja 18 september ja peale seda kuni novembrini vaba hehe. Meil koolis praegu valmistutakse final eksamiteks ning eksamitenädalal ei pea ma kooli minema niiet mul vaheaeg nädalakese võrra pikem.
11-15 oktoober on YFU camp, lähme Samut Songkhram provintsi muda sisse mangroovi puusid istutama ning siis Prachuap-Khirikhani randadesse. Kõlab megahästi!
Ja siis meile tehakse veel mingi test et kui palju me oleme oma perelt ning koolist õppinud niiet olge valmis mind Eesti lennujaamas tervitama 16 oktoober. :)
Ei tegelt ma täiega ootan seda laagrit! Saab lõpuks kuhugi minna ja midagi teha. Ja loomulikult teistega muljeid jagada.
_________________________________________________________________________

Uued avastused/faktid:
  • Mul laseb lagi vihmavett läbi. Ja see tilgub otse mu voodisse. 
  • Ma pean koolis käima veel ainult 4 kuud - november, detsember, jaanuar, veebruar. 
  • Hüppavad mustad ämblikud on tegelt täiega lollid ja nad ei hüppa üldse väga kaugele.
  • Nina luristamine on Tais sama tavaline nagu hingamine. 
_________________________________________________________________________

Viimastel päevadel on siin Bangkokis räme äikese torm olnud. Ütleme nii et sellist äikest ma pole oma elus veel kunagi näinud. Ja see müristamine...Täitsa jube noh :D

Oeh...

Ma ei teagi mida kirjutada kui väga aus olla. Ma pole viimasel ajal midagi väga põnevat teinud, koolis käinud ainult ja nädalavahetustel kodus passinud ning vahel oleme käinud kuskil kaubanduskeskustes...AGA ma siis kirjutan teile Central Worldist. Maailmas kuuendal kohal suuruse poolest olev tore kaubandusmonstrum. Kui te arvate, et Rocca Al Mare on suur ja tüütu läbi käimiseks, siis jah...Seal vist üks korrus on võrdne ühe roccaga. Ja kogu see valik...te ei kujuta ette (või kujutate) kui raske on sellises kohas kogu oma finantsi mitte laiaks lüüa. Õnneks ma käisin seal oma emaga niiet mul polnud väga võimalust ringi vaadata poodides (Forever 21, I will be back!!!!) niiet ma ei ostnud mitte kui midagi. Niuts.
Ja päev enne seda kui ma oma emaga seal käisin, olin ma seal Pam'iga. Kes ei mäleta kes ta on, siis siin on mäluvärskendus:



Hmm...kool on muutunud väga väga igavaks. Või nagu...seda on raske seletada. Tai noortega ei ole just kuigi kerge suhelda. Ja ma tean et ega ma ka väga eriline social butterfly ei ole, aga no nende tavalised jututeemad on 1) Tai (või Korea) kuulsused, vaatavad pilte ja kiljuvad, 2) kool ja kodutööd. Või siis nad on ninapidi telefonides. Ma tean väga hästi et meid hoiatati, et tai noori koheldakse kui täielike lapsi ning et nad ei tea välismaailmast kuigi palju, kui siis ehk Justin Bieberist ja One Directionist ja ma ei tee nalja. Lihtsalt nii raske on leida ühiseid huvisid kellegagi või siis ühist muusikamaitset. Midagigi!!
Aga ega kõik ei ole nii tume ja masendav. Näiteks tüdrukud/poisid kes on ka enne kuskil välismaal vahetusaastal olnud, on väga väga lahedad inimesed ning nendega on kõvasti kergem mingit vestlust arendada. Ja nad saavad rohkem aru mida meie farang'id ehk võõrad tunneme. Niiet ma olen väga õnnelik et mul on palju sellised inimesi koolis.
Ja ma olen õnnelik ka selle üle, et Sara siin koolis on. Viimasel ajal on tema just see kellega saab rääkida ning kellega ma saan läbi ja kes lihtsalt on olemas minu jaoks selles segases seikluses ning ka vastupidi.

Nautige neid suurest igavusest tehtud pilte:

Minu "kell on pool 6, ootan ema" nägu...

Klassiruumide uksed ning koristajaonu

rohelus palavus

See on lihtsalt hämmastav kuidas moodi 2-4 tundi puhast ootamist kuskil on täiesti tavaliseks minu jaoks muutunud. Lihtsalt aega surnuks lüüa. Mitte midagi teha. Lugeda raamatuid, kuulata muusikat, mängida fruit ninjat kuni telefon tühjaks saab...Ja poleks elusees arvanud et mitte midagi tegemine nii väsitav, tüütu, kurb ja tujurikkuv saab olla...
_________________________________________________________________________
Aga mulle meeldib Bangkokis elada, vaatamata nendele lõpututele liiklusummikutele, heitgaasidele, palavusele ja jõllitamisele ning see suur suur linn on juba mingil määral koduseks muutunud. Kuidagi ei kujutagi oma elu kuskil teises linnas hetkel ette...

Ahjaa! Ma mingis postituses kirjutasin midagi nendest patsikummidest mida iga tai tüdruk siin kasutab. Ausalt, need on kõike paremad, ilusamad patsikummid mida ma kunagi kasutanud olen!



Enne Eestisse tagasitulekut ostan ma vist neid terve kilekoti täie sest et juba siin oleku ajal olen ma vähemalt 4 tükki ära kaotanud...Üks selline maksab umbes 30 eurosenti.
_________________________________________________________________________

Okei, aga ilusat kooliaastat teile kõikidele koolilastele ning õppige ikka ilusti ja tehke koduseid töid! Ei saa öelda et ma polnud natuke kurb teisel septembril kui mulle jõudis kohale et nagu tegelt ka, aeg ei jää seisma samal ajal Eestis kui mina siin olen ning ma tõesti pean tagasi tulles minema uude klassi.

Uus postitus siia tuleb siia kui ma olen jälle vaimselt valmistunud oma arvutiga jamama. Ehk peale YFU campi äkki või varem...aga samal ajal palun jätke kommentaaridesse et millest ma võiksin järgmises postituses kirjutada, äkki on midagi mis huvitab (peale toidu eksole) ning millest ma pole kirjutand!

Tsau!

No comments:

Post a Comment